looduskalender.ee

Liuskurid

 

 

Sageli kutsutakse liuskureid (liuskureid on meil kuni mõnikümmend liiki, aga see nõuab eriteadmisi) vesikirpudeks. Välimik on mustjas – pikk ja sale. „Veel kõndijad“ toetuvad märgumatute jalgadega (aga ka keha on märgumatu) vee pindkilele. Esijalgu kasutatakse saagijahil, tugevad keskjalad sõudmiseks ja tagajalgu kasutatakse enam tüürina. Liuskurite „käpa all on küünis“, mis annab vee pindkiles tõukamiseks parema haakumise ja veepeeglist ei vaju läbi neist ükski.

 

Kui märkad ühte liuskurit on läheduses tavaliselt ka teisi ja seda kõige erinevamates siseveekogudes ja loikudes. Seltsis peetakse ka jahti elusatele putukatele. Võnked vees muudavad liuskurid tähelepanelikuks. Nagu öeldud haaratakse saak esijalgadega, ohvrisse puuritakse oma terav nokk ja „süstitakse“ ohtralt sülge. See halvab ohvri ja lagundab putukat ja natukese aja pärast imeb liusku ohvri kuivaks – ujuma jääb vaid tühi kest. Sääsevastsete hävitajana on „veel kõndijad“ usinad, kohe kui vastne ennast veepinnale asutab.

Talve veetsid liuskurid kusagil veekogu läheduses nn kuival maal. Varakevadel otsitakse omale lennates „sobiv“ veekogu ning siis kaotavad liugurid ka oma tiivad. Maikuus peetakse „pulmi“ ning emasloom muneb kollakad piklikud munad kolme... nelja kaupa näiteks veekogude kividele. Sügiseni selle põlvkonna eluküünalt jagub. Tänavune põlvkond kasvatab endale septembriks tiivad, et siirduda lennates omale talvituskohta otsima. Mõnel selgel ja vaiksel sügispäeval võib mõnel veekogul õhk lendavatest liuskuritest „paks“ olla.