looduskalender.ee

 

 

Vaikne metsaelu sokkude , pasknääride ja värvulistega.

 

 

Päris paras aeg veidi sokkude sarvedest arengust arutada. Hoomatavalt suuremate sarvedega sokul olid väiksed sarvenupsud nagu teisel tegelasel alles kolm nädalat tagasi (teksti lõpus on videoklipp 27. jaanuarist).

 

Osa noortest sokkudest kannavad veel pliiatsi sarnaseid pulksarvi, aga need aetakse varsti maha, et pärissarvi kasvatama hakata. „Meheuhkus“ saavutab täismõõdud vanematel loomadel märtsis-aprillis, noorematel hiljemalt maikuu alul. Sarvi katab kasvamisel sarvenahk, üks kummaline moodustis, milles on suur hulk veresooni, mis toidavad sarvede kasvu ning see ei sarnane põrmugi soku pärisnahale.

 

Inimloogikale vastavalt peaks talvistes ühiskarjades liikujatel sokusarvedest kasu olema kasvõi vaenlase tõrjumisel on ju sel ajal metskitsed vägagi kaitsetud. Aga loodus on  määranud sokkudele sarved hoopis oma varasuvise territooriumi märgistamiseks ja pulmaeelseks „eputamiseks“ sest sarvede abil tõsiseks jõuprooviks läheb sokkude vahel suht harva.

 

Sarvede kuju ja suuruse järgi saab hinnata sokkude vanust ja isegi tervislikku seisundit. Üldlevinud arusaam, et sarveharude arv tähistab looma vanust ei ole tõene. Tõeliselt ilusad ning rohkete harudega sarvi kannavad küpses eas tugevad, terved sokud ja see on vaatamisväärsus. Kõige tavalisemad on kolmeharulised sarved, nende omanikeks on tavaliselt nelja aastased isasloomad, kuigi ka see pole kindlaks reegliks.

 

Sarvede arengut juhivad sarvekandjatel kaks hormooni: sugu- ja kasvuhormoon.

 

Järgmine kord käsitleme sarvede teemat, kui sokud hakkavad oma territooriumit märgistama.

 

27. jaanuar

http://www.looduskalender.ee/node/15691