looduskalender.ee

Rahvakalendris on hundil tähelepanuväärne roll, kirjutab Marju Kõivupuu ajakirjale Loodusesõber. Ainsana metsloomadest on tal oma kuu – veebruar. Tegelikult on hundi- või soekuuks rahvas nimetanud nii jaanuari kui veebruari, sest südatalvel on huntide indlemise aeg ja loomi rohkem näha ning kuulda.

Hundikuu nimetus on leida ka Wiedemanni sõnaraamatus. Tihtipeale murravad talvisel ajal hundid koeri, seda on vanarahvas põhjendanud - seletanud niimoodi, et emahunt peab innaajal koeraliha sööma, muidu ei jää ta tiineks.

Hundid käind vanasti taludes küünlakuul koertelt sigidust toomas: kui emane pole koeraliha saand, siis pole sigind. Neid olnud mõnikord kuus tükki rodus, astund üksteise jälgedes lund mööda. Vaadatud jälgi päeval — ainult ühed jäljed, kuid öösi läind suur rodu. Sellepärast koerad pidand küünlakuul kinni olema, muidu hundid „lamsand ää”, viind väljale ja kiskund lõhki.”
(Tarvastu kihelkond, 1931.)

Emadel aga ei soovitatud last hundikuul rinnast võõrutada, sest siis kasvavat lapsest kiimaline, lõtvade elukommetega inimene.

Mahlakuu – hundi tõrjemaagia aeg

Huntidega on seotud ka jüripäev – 23. aprill, mis rahvakalendris lisaks majandusaasta alguse ja töölepingute sõlmimise päevale on olnud ka rituaalne karjalaskepäev. Püha Jüri on peetud huntide valitsejaks, kes jüripäevast alates hoidis huntidel „rauad suus”, et kiskjad ei saaks karjale kurja teha. Rahvauskumuste kohaselt viskas Püha Jüri huntidele taevast toitu, milleks mõnes piirkonnas peeti pilvetükke, maas leiduvat sültjat ebaselge päritoluga ollust.
Nn „mahasadanud pilvetükid” olid inimestele ja kõigile teistele loomadele peale huntide mürgised ja põhjustasid rahvauskumuste kohaselt ravimatut haigust – marutõbe.

Simuna kihelkonnas valmistas karjus endale enne jüripäeva erilise pihlakase kepi ning luges selle valmistamise juurde soetõrjesõnu:

Püha Jüri, Püha Jüri,
pea omad koerad kinni.
Seu neile valjad päehe,
raiu neile rauad suhu.

Ka jürituld tehti selleks, et tõrjuda hunte karjatamisperioodil koduloomadest eemale. Huntide sümboolseks peletamiseks paugutati mitmel pool sel päeval püsse ja tehti valju kära. Samuti võeti ette mitmesuguseid muid tõrjemaagilisi toiminguid, et susi karja ei tuleks. Kardeti ka nõidkarjuseid, kes tundisid vastavaid loitse ja oskasid nende abil saata soed teise peremehe karja murdma. Kuigi öeldi, et hundi jäljes on lammaste õnnistus (usuti, et kui hunt viib karjast lamba, on see muidugi kahju, kuid pärast seda kasvavad lambad hästi), riputas hea perenaine lambalauda seinale vähemalt ühe kindapaari, siis ei tulnud hunt lauda ligi.

Karjapoisid ei söönud enne jüripäeva võid ega liha, sest muidu murdsid hundid suvel karjas palju loomi. Naised kudusid jüripäeval sukka ja tegid õmblustööd – niimoodi susiti sümboolselt soel silmad pääst, et ta ei näeks karja tulla. Samal eesmärgil põletasid mõnel pool karjused kadakapõõsast. Usuti, et kadakasel jüritulel ja -suitsul on puhastav maagiline vägi – see on inimestele ja loomadele terviseks ning hoiab hundid terve suve karjast eemal. Huvitav ja haruldane on Jakob Hurda kogus leiduv teade Iisaku kihelkonnast:

Jüripäiv käib karjane rajade peal hunti kinni panes, mille tarvis ta 3 nõela nööriga kuuse otsa siub, igale nöörile 3 sõlme. Mihklipäev käib nõelu ära toomas, siis võib hunt jälle kahju teha.
(Iisaku kihelkond, 1888.)

Hunt kohapärimuses
 
Hiiumuistenditest ja rahvuseeposest tuttav Kalevipoeg viskas kive ka huntide pihta ja nii mõndagi rändrahnu teatakse seetõttu kui hundikivi.

Kord söönud märahobune varsaga selle karjamaa pääl. Olnud just jaanipäeva laupäeva õhta. Saal tulnud hunt varssa murdma. Seda näinud Kalevipoeg, kes Oore küla Ohekaki vallas Hiiemäe ligi kõndinud (mis kümme versta kaugel olla). Kahmanud säält kivi ja virutanud hundi pihta, aga et nad liiga ligistikku olnud, jäänud kõik kolm kivi alla. – Varsal olnud kell kaelas. Nüüd kuulda iga jaaniööse kella kõlisemist varsa kaelas.(Rapla, 1896.)

Kallaste küla lähedal Peipsi kaldal on suur kivi, mida hüütakse Kalevipoja kiviks. Selle kivi oli Kalevipoeg visanud hundi tagaajamisel, kes lambakarja kallale tulnud. Kivil olla veel praegu Kalevipoja sõrmejäljed selgesti näha.
(Palamuse, 1928.)

Mõned hundikivid on oma nime saanud sellest, et libahundiks nõiutu hoidis selle kivi all oma nahka või käis sellel oma last imetamas. Mõned hundikivid on oma nime saanud erilise väliskuju järgi.

Hunt või susi?

„Susi” on eesti keeles väidetavalt vanem sõna kui üheks vanimaks germaani laenuks arvatav „hunt”, mis tõrjus „soe” ajapikku tahaplaanile. Maagilise mõtlemise kohaselt on usutud, et õige  nimega kutsumine viib kokku selle nime kandjaga, sestap kasutati ka metsaloomadest kõneldes palju eufemisme ehk peitnimetusi. Nii on ka nimetust „susi” kasutatud hundi peitnimena ja vastupidi (Hiiemäe, 1969, lk 411). Kuid lisaks neile kahele enamtuntule on hunti kutsutud murdeti ka võsavillemiks, võsaelajaks, kriimsilmaks, vanaonuks, vanaks pika hanna või pika sabaga meheks, pühajürikutsikaks, pajuvasikaks, metsatölluks. Rõuge kihelkonnas on sutt isegi haavikuemandaks hüütud, millist nime pruugitakse enamasti küll jänese kohta. Piiriäärsete kihelkondade keelepruuki on kinnistunud ka läti keelest pärit hundinimi „vilks”. Usuti, et kui karjused karja juures hunti õige nimega nimetavad, on va hallivatimees ise varsti platsis. Samuti ei olnud kuigi mõistlik hundist tema õige nimega söögilauas rääkida – usuti, et siis viib ta laudast mõne põrsa või karjast tallekese minema.

Täismahus artikkel on ilmunud ajakirja Loodusesõber 2013. veebruarinumbris.