looduskalender.ee

 

 

Novembri lõpus, koos püsiva lumikatte tekkimise ja külmade ilmadega jäi mägralinnakute ümbrus päris vaikseks ning paarikümne sentimeetrise läbimõõduga uruavad topiti lehe- ja samblatropiga kinni. Nüüd tuulutatakse ilusate ilmadega pesa ja käiakse mägralinnaku ümbruses „õhuvanne“ võtmas.

 

Ühiseluviisilised mägrad veedavad suurema osa elust maa all, talviti suurtes ja vanades linnakutes (mõni linnak võib olla asustatud sadakond aastat), kus isegi mitu perekonda koos võib elutseda. Pesaurud on vooderdatud lehtede ning samblaga. Talveuinakus ehk tardunes liigutakse urgude süsteemis ka veidi ringi, vahetatakse kohti, et „kondid kangeks ei jääks“ ja kui vajadus,  käiakse käikude kõrvalharudes „asjal“ - mäger peab ennast puhtaks loomaks. Organismi talitlused on talvel aeglustunud ning loomad võivad kaotada kuni poole sügisesest kehakaalust. Sügisel võib ennast korralikult nuumanud täiskasvanud isasloom, kes on emasloomast suurem kaaluda kuni kuusteist kilo. Noorloomad on pisemad nii kuue kilo ringis.

 

Mägraemandatel kestab poegimise aeg. Vastsündinud on pimedad, halli ning siidise karvaga. Silmad avanevad viie nädala vanuselt ja urust toob emasloom noored välja kaheksa nädala möödudes – aprilli kuus. Mägrad ei ole viljakad, tavaliselt on pesakonnas kaks ... kolm poega. Emaslooma järgmine poegimine toimub vahel alles paari aasta möödudes kuna vastsündinud sõltuvad mägraemast sügiseni, aga sageli kogu esimese elutalve.

 

Pesalinnakud on rajatud künklikule, liivasele maastikule, kus põhjavesi on sügavamal. Lõuna-Eesti kuppelmaastik tuleb kohe silma ette, aga eks neid on mandril kõikjal - kus tihemini, kus hõredamalt. Mägrad asustati Saaremaale alles poole sajandi eest ning nüüdseks on seal arenenud tugev populatsioon, kes pesapaikadena on hakanud kõrvalhoonete aluseid kasutama, mis omanikele muidugi tuska valmistab.  

 

Arvukuseks hinnatakse üle kolme tuhande isendi.