looduskalender.ee

 

Kodukakk

 

 

Kodukakk on meie tuntuim „öökull“. Nimegi on lind saanud sedamoodi, et elutseb inimeste kodu läheduses.
 

Tegu on äärmiselt pesapaigatruu lindudega. Mõnedes põlispuudega parkides või kalmistutel on linnud elutsenud aastakümneid.

 

Hommiku- või õhtuhämarikus võime loodusesse hästi sulanduvaid linde näha istumas teeäärsetel puudel või postidel. Lend on neil laugjas kui kontrollitakse üle oma jahialad - metsaveered, põllud, heinamaad, aga ka suvekodu- või taluõued. Ega nende vaatlemine pole kergete killast, kakk avastab enne uudistaja, kui vastupidi. Päevad magatakse maha, kas elamute või hoonete pööningutel kuhu on juurdepääs ning selline korstna otsas istuva kodukaku pilt pole mingi haruldus. Kodukakupaar „hu-huutas“ pesitsuspargis üksteisele enne viimase nädala pakaseid juba õhtul kella seitsmest alates.

 

Kodukaku silmad on tumedad ning neid ümbritsevad märgatavad sulesõõrid, nokk kahkjaskollane. Saba lühike ja seetõttu annab tooni linnu lühikese kaelaga suur pea, jässakas keha jätab tugeva linnu mulje. Kodukakkudel  esineb kahte erinevat sulestiku värvust: roostepruuni või tuhkhalli, miks see nõnda on ei tea päris täpselt teadlasedki. Talvine arvukus jääb meil mõne tuhande linnu suurusjärku. Pikkust on kodukakul alla neljakümne sentimeetri ning emaslind on kröömike suurem ja kaalult isaslinnust „kopsakam“ - nii poole kilo ringis.

 

Kultuurmaastikel elutsevatest kakkudest võime kohata ka kõrvukrätsu (keda reedavad pikad „kõrvatutid“), aga nendest on kodukakk veidike suurem ja üldjuhul tumedama sulestikuga.