looduskalender.ee

 

 

 

Suve lõpust alates on rebased elanud eraklikult oma territooriumi märgistades, mis võib olla kusagil kümne ruutkilomeetrine. Kas see on emas- või isaslooma jagu? Kui uriinijälgedele trehvata on selge, kus märgistatud on mingi kännu juures jalga tõstes on tegu isasloomaga. Emasloomad kükitavad koerlastele omaselt, siis jääb kollane laik tagajalgade vahele.

 

Paari nädala pärast võime leida koos lippavate rebaste jäljeridasid.

 

Eriliselt hea on rebaste kuulmine ja haistmine, pisinäriliste püüdmisega ilma ju hakkama ei saa. Nägemine suht hea, kuid liikumatult seisvat vaatlejat rebane tähele ei pane, aga vähimalegi liigutusele registreeritakse koheselt. Omaette tähelepanuväärne on rebaste haruldane mälu ning suisa uskumatu reageerimise kiirus.

 

Rebased on kohanemisvõimelised ning vajadusel kõigesööjad. Kütitakse pisinärilisi - lumikatte on pehme, alles nädal vana, elatakse „priskelt“. Otsitakse ka suurkiskjate ülejääke. Vahelduseks kõlbab taimne toit – vaatlusplatsil leiab vilja.