Uued kaamerad

Looduskalender

KIK toetab:

III. Pinnavormide valdkonnad

       Maastikuliselt ei ole eespool mainitud, peaasjalikult geneetiliste vaatekohtade järele määratud jää-aegsete moodustuste vööd otsekoheselt mõõduandvad. Esimene küsimus ei ole see, missugused on pinnavormid oma koosseisu ja tekkimise poolest, otsekoheselt tähtis pole mitte ka ala absoluutne kõrgus, vaid esiti on selgitatavad reljeef ja relatiivsed kõrgusevaheldused.
       Peame ütlema, et sellelt seisukohalt vaadates suur osa meie vallseljakutest ja voortest on tähtsuseta moodustused. Ainult seal, kus nad hulgaviisi esinevad, kus reljeef nende läbi muutub selgemini lainjaks või viiruliseks, on nad iseloomustavate teguritena arvesse võetavad.
       Üldjoontes võetud on Eesti loodepoolsele ning suurelt osalt ka keskosale tasandik maastikuliselt omane, kuna kaguosas mitmesugused latv- ja selgkõrgendikud ning lohud määravad maapinna iseloomu. Kuid vaatleme reljeefi jooni üksikasjalisemalt — ja seda peame topograafilise kaardi abil tegema, et leiaksime pinnavormide valdkonnad —, siis selgub, et ka need alad, mis üldistes joontes tasased, pakuvad orograafilist vaheldust, mitte ainult ooside, mõhnade, rannarõõnete ja luidete, vaid iseäranis rannikul kerkiva paekalda ja tema läheduses kalju-aluspõhja uuristunud orgude läbi.
       Igatahes raskendab reljeefi madalus loodepooliku ja keskuse morfograafilist liigestust, ehk küll iseloomustavaid jooni leidub. Mida vähemad on relatiivsed kõrgusevaheldused, seda vähemad on arvesse võetavad vormiüksused. Vallseljastik või voorestik, mille üksikud põhivormid on näit. 10—15 m kõrged, oleks alpmägestikus vaevalt arvesse võetav maastikulise liigestuse korral. Esineb aga seesugune rühmvorm Põhja-Eesti lausmaal, siis peab uurija temaga tõsiselt rehkendama. Kuid kerge ei ole iga kord otsustada, kui suur tähtsus on säärasel moodustusel.
       Alamaljärgnev kartogramm esitab Eesti pinnavormide valdkonnad. Küsimusesse puutuva ainese kogumises ja lõplikus koostamises on järgmised meie seisukohale vastavad, eespool-selgitatud põhimõtted olnud määravad:
  1. Orograafiline liigestus põhjenegu ainult reljeefi omaduste, ja nimelt antud maa-ala maastikuliselt iseloomustavate joonte (ühe või mitme) peal.
  2. Kõik pinnavormid (kõrgendikud, lohud, tasandikud) võetagu arvesse. Mõõduandvad olgu need, mis maastikuliselt määravad, selle peale vaatamata, kuhu nad monograafilises süsteemis kuuluvad.
  3. Orograafilise valdkonna suuruse määravad üldmaastikulised vaatekohad.
  4. Määratagu, iseloomustavat reljeefi joont silmas pidades, esiti tüübilised, siis vähem tüübilised alad. On valdkonnad niiviisi määratud, siis esinevad nende vahel enam-vähem selged või eba-määrased, vahelduva laiusega piirivööd ja ülemineku-alad.
Joon. 1. Eesti pinnavormide valdkonnad. (Tüübilised alad on tihedamini viirutatud.)

       1. Saarte tasandikkude valdkond. — 2. Lääne-Eesti väikekühmade, seljakute ja tasandikkude valdkond. — 3. Põhja-Eesti lava-lausmaa. — 4. Rakvere-Pandivere vallseljakute ja suurkühmade valdkond.— 5. Kirde-Eesti lavatasandik. — 6. Alutaguse väikeseljakute ja tasandikkude valdkond. — 7. Tartumaa suurvoorte ja kuplite valdkond. — 8. Türi-Põltsamaa väikevoorte ja tasandikkude valdkond. — 9. Pärnu tasandik. — 10. Viljandi-Helme ürgorgude, voorte ja suurkühmade valdkond. — 11. Otepää-Karula suurkuplite valdkond. — 12. Kagu-Eesti ürgorgude, tasandikkude ja lavakõrgendikkude valdkond. — 13. Haanja suurkuplite valdkond. — 14. Ruhnu kühmastik.
 
       Eesti pinnavormide valdkonnad on järgmised:
  1. Saarte tasandikkude valdkond. Sellesse valdkonda kuuluvad Hiiumaa, Saaremaa ja Muhu ning neid ümbritsevad vähemad saared (ka Kessulaid). Ala on suuremalt osalt tüübiline tasandik, tingitud jaolt pea horisontaalse paepõhja, jaolt savilademete ja soode läbi. Vanad rannarõõned, „surnud“ luited ja jää-aegsed kuhjatised esinevad maastikus suuremal mõõdul Saaremaa loodeosas (relatiivsed kõrgusevaheldused 12—15 m) ning Hiiumaa Kõpu poolsaarel (rel. kõrgus 59 m), mis, nagu juba Hausen selgitanud, suuremalt osalt marginaalmoodustus. Hiiumaa idaosas jookseb pikk vallseljaku taoline, ehk küll madal (4—6 m) kõrgendik Kärdlast kagu sihis, moodustab Salineeme poolsaare ja tuleb nähtavale ka vähematel saartel Hiiumaast kagu pool (Saarnaki laiul, Anikatsi laiul ja teistel). Saaremaa seljakutest on Karja ja Valjala vahel asuvad kõige selgejoonelisemad (rel. kõrgus 10—12 m). Astanguid esineb Saaremaal (põhjarannikul ja Sõrve poolsaare läänerannikul) ja Muhu looderannikul (suurim rel. kõrgus Saaremaal 28—30 m, Muhul 16—17 m), kus nad paeseinana kerkivad, ning Kihelkonna kagu- ja Anseküla põhjaosas.
  2. Lääne-Eesti väikekühmade, seljakute ja tasandikkude valdkond. Siia kuulub Läänemaa mannerala, Vormsi, Osmussaar, Kihnu, vähemad ranniku ligidal asuvad saared ja ümbritsevad Harju- ja Pärnumaa osad, järjelikult terve Lääne-Eesti poolsaar, mida Pakri laht ja Pärnu laht piiravad. Tüübilisi, valdkonna nimetusele vastavaid alasid on kaks: Kullamaa-Märjamaa servakuhjatiste vöö (rel. kõrgus 10—15 m), mis seisab orograafiliselt ühenduses Lääne-Nigulas ja teistes ranniku-kihelkondades olevate rannarõõnete ja teiste liiva- ja kruusakuhjatistega, ning Matsalu lahest lõuna pool asuv väikekühmade vöö (rel. kõrgus enamasti alla 10 m, erandi viisi — ranniku läheduses — rohkem), kus valitsevad küngastikud (põhjamoreen-kühmad, väikevoored, mõhnad), kuid kus ka siin ja seal esinevad vallseljakud (rel. kõrgus 8—10 m).1) Nende tüübiliste alade vahel avaneb lai Kasari tasandik, mis tungib, samati kui ka valdkonda piiravad tasandikud, „lahtedena“ ja „väinadena“ mainitud seljastikkude ja kühmastikkude vahele. Servamoodustustest on kõige suurem pikk Nigula-Kullamaa seljak (rel. kõrgus 17—18 m, mis Haapsalu raudtee ligidal ja temaga paralleelne. Läbi Vormsi saare jookseb seljak (rel. kõrgus kuni 10 m:ni) radiaalses sihis loodest kagusse. Kihnu saarel valitsevad madalad, liivased kühmad.
  3. Loode-Eesti lava-lausmaa piirab kirdes Lääne-Eesti valdkonda. Ta ulatub lõunas umbes Raplani, kagus Koseni ja idas, kus piirivöö iseäranis ebamäärane, umbes Haljalani. Tema pind on laugev-lainjas, mis osalt tingitud kalju-aluspõhja reljeefi, osalt õhukese, ebatasase moreenkatte läbi. Põhjas piirab seda pea tasast lausmaad (rel. kõrgus 5—10 m, erandiviisi, näit. Keilast põhja poole, kuni 20 m: ni), ehk küll mitte igas kohas ja selgejooneliselt, paekallas, mille läbi ta esineb ühekülgselt piiratud lavakõrgendikuna. Valdkonna läänepoolses osas asub paekallas mere ligidal ja on maksimaalselt 45 m (Tallinnast ida poole) kõrge, idapoolikus, kus tema kõrgus kohati on 50—55 m, on tema jala ja mere vahel vahelduva laiusega rannikumadalik. Mitmel pool paekalda läheduses leiame vanu rannarõõneid ja enam-vähem surnuid luidestikka ning marginaalkuhjatiste taolisi moodustusi (näit. Tallinna ligidal, Jõelähtmes, Kuusalus, Haljalas); siin ja seal on neid ka sisemaal (Hageris). Selgejoonelisi vallseljakuid ei ole, peale ühe, mis asetseb Juuru läänepiiril, Keila jõe ja Hagudi raudteejaama ligidal. Paaris kohas (nimetatud vallseljakust kirde pool ja ida pool Kohila alevit) on lühikesi ürgorgusid. Tähtsamad kui need lohud on mõne Soome lahte suubuva jõe (näit. Keila jõe ja Pirita jõe) orud, mis paekalda läheduses osalt kanjonitaolised. — Peale maismaa kuuluvad Loode-Eesti lava-lausmaa valdkonda ka ranniku läheduses asuvad Soome lahe saared.
  4. Rakvere-Pandivere suur-vallseljakute ja suurkühmade valdkond ulatub Haljalast Peetrini ja Simunani ning Kose kirikust pea Viru-Jaagupi idapiirini. See on tüübiliste, pikkade ja orustikutaoliselt harunevate ooside ning suurte, jaolt (kagu-osas) voorte sarnaste maakühmade ala. Põhjapoolses osas kulgevad vallseljakud pea tasasel maapinnal, keskosas on nende aluspõhi enam-vähem lainjas. Lõunapoolses kolmandikus on vallseljakuid vähem; seal on nimetatud suurkühmad rohkem mõõduandvad. Kohati jookseb oos säherduse kühma lael või laul nõlval. Järva- Jaani ja Peetri kihelkonnas muutub maapind ebamääraseks ülemineku-alaks, kus valitsevad ümmargused 8—15 m kõrged kühmad. Kõige pikemad vallseljakud (rel. kõrgus 20—40 m) leiduvad Rakverest lõuna pool ning Kadrina ja Viru-Jaagupi kihelkonnas, kuid mainimisväärilised on ka Ambla, Järva-Madise ja Kose oosid. Vallseljakute ümbruses on palju mõhnataolisi kuhjatisi ning surnud luidestikka. Suurkühmadest on kõige tähtsam valdkonna kaguosas kerkiv voore sarnane Kellavere mägi, mille relatiivne kõrgus 55 m. Ürgorgusid on mitmes kohas, nii radiaalseid kui marginaalseid. Kõige pikemat nende hulgas tarvitab Valgejõgi oma ülemjooksul Väike-Maarja alevi ja Tapa vahel.
  5. Kirde-Eesti lavatasandik on läänes ebamäärase ülemineku-ala kaudu ühenduses Loode-Eesti lava-lausmaaga ja piirab idas eespool-kirjeldatud suurte vallseljakute ja suurkühmade valdkonda. Ta on horisontaalse pae-aluspõhja ja soode põhjustatud ideaalne tasandik, mis ainult kohati, nagu näit. Jõhvi ümbruses. muutub lainjaks. Kõrge (40—50 m, Ontika juures pea 56 m) paekallas, mis piirab tasandikku põhjas, tõuseb enamasti otseteed merest. Jää-aegsetest kuhjatistest esinevad siin ainult mõned seljakud (näit. üle 40 m kõrge Vaivara otsamoreen-seljak ning kõrgendik, mis Jõhvi-Lüganuse piiri peal, Kohtlast edela pool). Mainitavad maastikulised tegurid on ka jõgede (Kunda, Pada, Purtse, Püha jõe j. t.) võrdlemisi sügavad erosiooniorud ning vähemad, paeseina uuristunud sälkorud.
  6. Alutaguse väikeseljakute ja tasandikkude valdkond piirab Peipsi järve põhja poolt ja ulatub kirdes kuni Soome laheni. Sellele alale on kõigepealt iseloomustavad marginaalsed vallseljakud ja nende sarnased, tuule ja lainete tegevuse läbi sündinud liivakuhjatised. Kõik need seljakud on pea erandita madalad (rel. kõrgus harva üle 10 m) ja esinevad rühmvormidena. Maastikus valitsevad on nad ainult Iisaku kiriku ja Kuremäe kloostri ümbruses, kus nende kõrgus on 30—40 m. Mõhnastikka, otsamoreen-küngastikka ning üksikuid oose leiame valdkonna edelaosas, Lohusuust ja Mustveest loode pool, rannarõõneid ja „elavaid“ luiteid esineb sagedasti Peipsi ning Soome lahe rannikutel. Iseäranis kõrged (kuni 20 m: ni) on seesugused liivakuhjatised Narva jõe suust põhja pool, riigi piiri ligidal. Üldjoontes valitseb maastikus siiski avar tasandik, kust nimetatud kõrgendikud saartena ja saarekestena tõusevad. — Mainitav tegur on ka Narva jõe lai org. Oma ülemosas on ta madal (kõrgusevaheldused jõe ümbruses 10—12 m), kuid suuosas muutub ta sügavamaks, esinedes Narva linna kohal ja allpool paari km:i pikkuselt kanjonitaolisena.
  7. Tartu suurvoorte ja kuplite valdkond. See regionaalne üksus küünib Peipsist Kursini ja Emajõe suuorust Väike-Maarja lõunapiirini. Läänepoolikule on omased loodest kagusse jooksvad suurvoored (rel. kõrgus 40—50 m, Laiusel koguni 63 m), idapoolikule mõhnastikud ja otsamoreen-kingustikud (rel. kõrgus 25—30 m, Maarja-Magdaleena kaguosas 40 m), paiguti (Kallaste küla ja Kaiu järve vahel) servaseljakud. Kuid suurtes joontes võetud on ka idaosas maapind „drumliniseeritud“, suurvoorte sihis lainjas, ja mainitud vähemad küngaste ja kinkude rühmad asuvad tihti suurema, vooresarnase, loodest kagusse orienteeritud maakünnise lael. See on põhjus, miks Peipsi-äärne maastik on ühendatav suurvoorte orograafilise valdkonnaga. Teiselt poolt esineb ka lääneosas voorte vahel ja pinnal siin ja seal mõhnataolisi liivakuhjatisi ning mõni liivane marginaalseljak. Valdkonna loodeosa piirab laanes pikk vallseljakute rida. See algab lääne pool Jõgeva alevit Simuste küla maal asuvast mõhnastikust, jookseb põhja-loode sihis, on kõige tüübilisem Vägeva raudteejaama ligidal, pöörab siis Endla nõo kirdeserval lääne poole ja lõpeb alles lääne pool Koeru alevit. Valdkonna kirdeosas on voored ebamäärasemad ja muutuvad suurkühmadeks. — Ürgorud on vähem tähtsad. Üks nendest kulgeb ristisihis läbi suurvoorte vöö kirdest edelasse ja ühendab Peipsi-äärse madaliku Võrtsjärve nõoga. Nüüd kuulub see org mitmele jõestikule, ja küsitav on, kas on ta kunagi olnud selgejoonelisema hüdrograafilise üksuse, näit. Peipsist Võrtsjärve voolava suurema jõe päralt.
  8. Türi -Põltsamaa väikevoorte ja tasandikkude valdkond on Eesti südames; ta ulatub Järva-Madise kirikust Võrtsjärveni ja Vana-Vändrast pea Jõgevani. Pinnaehitus tuletab meelde Lääne-Eesti väikekühmade ja seljakute valdkonda. Nii nagu seal, kerkivad ka siin madalad küngaste rühmad saarestikkudena tasasemate alade vahel. Iseäranis on sarnasus silma-torkav lääneosas, Lelle ümbruses, kus on väikesi 10—15 m kõrgusi vallseljakuid ja mõhnu, ning Paidest kagu pool, kus valitsevad ebamäärased, 5—10 m kõrged moreenkühmad. Valdkonna tüübilisteks aladeks tuleb aga pidada Türi-Anna, Pilistvere-Põltsamaa ning Kolga-Jaani voorestikka, kus maastik on selgesti viiruline, kuid kus voored on nii väljasuuruse kui kõrguse poolest (rel. kõrgus enamasti 5—10 m) palju vähemad kui Põhja-Tartumaa vastavad põhivormid. Türi lõunaosas muutuvad voored samas sihis edela poole jooksvateks vallseljakuteks, mida leidub ka Vana- Vändras. Ka Põltsamaa ja Kursi päralt olevates valdkonna osades tuleb üksikuid oose ette.
  9. Pärnu tasandik piirab Pärnu ja Riia lahte. Loodes ulatub ta pea Audruni ja Sauga jõeni, idas Kõpuni ning Saardeni, lõunas riigi piirini. Suurem osa on väga selgejooneline tasandik, mis avarate soode läbi tingitud. Ranniku ligidal, Tahkurannast lõuna poole, pea kuni Läti piirini, piirab tasandikku läänes luidete- vöö (suurim rel. kõrgus 34 m), mis Häädemeestest põhja pool haruneb kaheks paralleelseks luidestikuks. Jää-aegseid vorme esindavad mõned madalad voored valdkonna lõunaosas. Orgudest on Pärnu jõe org mainitav. Tema veerud on kohati Tori kihelkonnas 8—10 m kõrged ja sälkorukeste läbi liigestatud.
  10. Viljandi-Helme ürgorgude, voorte ja suurkühmade valdkond asetseb Pärnu tasandiku ja Võrtsjärve vahel ning ulatub lõunas Läti piirini ja kagus Valgani ja Sangaste kirikuni. Ta on reljeefi poolest kõrge ja vahelduv, mis oleneb mitte ainult lahtiste aineste kuhjumisviisist, vaid ka devooni-aluspõhjast. Loode- ja lääneosas (Suure-Jaanis ja Kõpus), Võrtsjärve läänerannikul ja temast edela pool (Tarvastu ja Helme põhjapoolses osas) ning osalt ka kagus (Sangastes) valitsevad voored (rel. kõrgus 15—30 m) ja moreenjad suurkühmad (rel. kõrgus Suure-Jaanis koguni 64 m), valdkonna keskuses (Viljandi ümbruses, Paistus, Hallistes, Karksis) on ürgorud (sügavus Viljandi laheduses kuni 30—35 m: ni) maastikuliselt määravad. Läti piiri läheduses on vähem tüübiline vöö, kus rohkem moreenküngastikka. Neid on paiguti ka mujal, näit Paistu ja Karksi idaosades. Seljakuid on vähem: kaks paralleelset kirdest edelasse jooksvat servakuhjatiste rida Tuhalaane kirikust põhja pool ning mõni üksik radiaal-oos Viljandi ürgorustikus, Suure-Jaanis ja Kõpus.
  11. Otepää-Karula suurkuplite valdkond asub Võrtsjärve nõost kagu pool. Teda piiravad põhjas ja idas Emajõe tasandik ja ürgorgude ala, lõunas riigi piir. Moreenjad või enam-vähem liivased kingustikud ja mäed on täiesti määravad. Reljeef on võrdlemisi kõrge, siin ja seal (iseäranis Pühajärve ümbruses) 50 m ja rohkem, kuid mõõduandvam kui reljeefi kõrgus on tema suur vahelduvus. Valdkond seisab koos kahest suuremast kinkude alast, nimelt Otepää ja Karula kuplistikkudest, millede vahel on — Antsla kohal — reljeefi poolest palju madalam ühendav „kael“. Loodes piirab valdkonda lai ülemineku-vöö, mis oma põhja-lõuna sihis kulgevate madalate voortega Tarvastu pinnaehitust meelde tuletab. Marginaalseljakuid on ainult põhjapiiril (Kambja kiriku ja Elva vahel) ning Karula lõunaosas (Abja mõisa maal). Perifeerses piirivöös (Rõngus, Kanepis) ja Urvastes on ürg- orgusid.
  12. Kagu-Eesti ürgorgude, tasandikkude ja lavakõrgendikkude valdkond ümbritseb Otepää-Karula kingustikka põhjas, idas ja kagus ning ulatub Võrtsjärvest Peipsini, Pihkva järveni ja Vene piirini. Temasse kuuluvad ka nimetatud järvedes asuvad Eesti päralt olevad saared. Mõõduandvad on kas tasandikku, lainjasse lausmaasse või (Petseri ja Irboska ümbruses) lavakõrgendikkudesse uuristunud lammorud, millede veerudes mitmel pool devooni lademed nähtavale tulevad. Nende orgude sügavus on enamasti väike (5—15 m), kuid paiguti tuleb ka suuremaid kõrgusevaheldusi ette (Emajõe org Tartu juures 30—40 m, Irboska org 70—80 m sügav; kuulus on selles suhtes ka Ahja jõe org, kus Taevaskoda üle 30 m, ning Võhandu jõe org). Üldistes joontes muutub reljeef kagu poole ikka ebatasasemaks. Võrtsjärvest kirde pool avaneb suur tasandik, kus ainult paaris kohas väike seljake või kühmake pakub vaheldust. Lavakõrgendikka on rohkem valdkonna kaguosas. Tartust kagu pool ning iseäranis Võru ja Petseri ümbruses on moreenkingustikka ja mõhnastikka (Vooremägi Haaslava ligidal relatiivselt 70 m kõrge). Mehikoorma alev asub lääne-ida sihis orienteerunud servakühmade vöös, mis esineb maastikus ka Peipsi Vene rannikul ja mille läbi siin arvatavasti on tekkinud järve ahendus. Ka oose ja liivaseljakuid tuleb ette. Nii näit. Räpina ligidal, Petserist kirde pool (Rääpstävä ja Vederniku vahel), edela pool Irboskat (Veloje järve läheduses) ning Pihkva järve rannikul ja Mudeva-Kamenka saarel, mille vormi on põhjustamas kas radiaalne oos või vooretaoline kuhjatis.
  13. Haanja suurkuplite valdkond, mis asub ürgorgude ala ja riigi piiri vahel, on reljeefi poolest Eesli kõige kõrgem ja vahelduvam osa.2) Tema põhjapoolik tõuseb Võru lausmaast maastikuliselt mõjuva mägestikuna, kus sügavad orud (Rõuge järvede avalohk üle 50 m) ja mitte ainult absoluutselt, vaid ka — mis siin tähtsam — relatiivselt meie maa kõige kõrgemad mäed (Vällamägi, Munamägi; rel. kõrgus kohati üle 75 m). Kaguosas, Laura alevi ümbruses, leidub mõni marginaalne seljak.
  14. Ruhnu kühmastik. Seda väikest valdkonda lahutab meri teistest orograafilistest aladest. Teisi põhjusi tema eraldamiseks iseseisvaks üksuseks ei ole. Oma osalt surnud luidetega tuletab ta Pärnu valdkonna rannikuala meelde. Saare idarannal kerkib mõnda meetrit kõrge murrutusjärsak, idarand on laus. Devooni liivakivi, mis paaris kohas nähtavale tuleb, näitab, et ka kalju-aluspõhi on pinnategurina arvesse võetav. Saare relatiivne (ühtlasi ka absoluutne) maksimaalkõrgus on umbes 22 m. Eesti absoluutset kõrgust saame juhust puudutada järgnevas peatükis, mis käsitleb vett kui maastikulist tegurit. Mainitagu siin ainult, et temal ei ole meil suuremat maastikulist tähtsust. Võtame madaliku ülempiiriks 200 m : i isohüpsi, siis kuulub pea terve Eesti sellesse kõrgusalasse. Ainult mõned üksikud Otepää mäed ning väike osa Haanja valdkonnast tõusevad keskmiku piiridesse.
-------------------------------------------------------------
1) Oma vormi poolest teistest mitte ainult selle valdkonna, vaid terve Eesti põhivormidest lahku minev moodustus on Audru kihelkonna põhjaosas järskude lõuna- ja edelanõlvadega soost kerkiv platootaoline Lavasaar, mille rel. kõrgus 16 m. On võimalik, et ta oma järsud nõlvad peale-jääaegse mere murrutuse läbi on saanud.
2) Valdkonna lõunapoolne osa, mis vähem vahelduv ja madalam, ei ole veel topograafiliselt üles võetud, mispärast meie tema pinnaehitust ei suuda üksik­asjalikumalt selgitada.


 

EST EN DE ES RU  FORUM

       

Minu looduskalender

Aita teha Looduskalendrit - saada oma tähelepanekud ümbritseva looduse kohta. Vajadusel lisa pilt või video.

Minevik

Looduskalender.ee viidakogu

Teised kaamerad  Videod
Must-toonekure videod Lõuna-Belgiast Kurgede ränne (2008-2010) Korallnarmik (2011)
Linnukaamerad Hollandis Kotkaste ränne (2008-2010) Kure TV (2011)
  Raivo rännakud (2007) Kure TV 2 (2011)
  Tooni rännakud (2007) Merikotka TV (2010-2011)
 
 
    Konnakotka-TV (2009-2011)
    Seire-TV (2009)
    Kure-TV (2009)
    Talvine kotka-TV (2008)
    Sea-TV (2008-2009)
© Looduskalender.ee | [mobile] | [e-mail] [Twitter] [Facebook] [Youtube] [Issuu] [RSS] [login]
Väljaandja: MTÜ Fenolo Veeb: Reisijutud.com Pildid, videod ja helid on õigustega kaitstud!
Saidil olevat teavet võib kasutada, kui on viidatud teabe allikale ja autoritele.
  

Powered by Drupal.