looduskalender.ee

       Maastikulistest algosadest on vesi üks kõige tähtsamatest. Merede väljadel, millede all suurem osa kivikonna pinnast, esineb ta täiesti valitsevana, maismaa humiidsetel aladel etendab ta järvedena ja jõestikkudena ülitähtsat osa, ja külmema kliimaga maad katab ta, lumena ja jääna esinedes, vähemalt ajutiselt oma alla, muutes maastiku pilti otse valdavalt.
       Suvemaastik, mille nimetuse all me siin lihtsuse pärast mõistame maastikku, kus vesi esineb vedelas olekus, on liigestuse aluseks kohasem kui talvemaastik, sest temas tulevad vahekorrad vee ja teiste algosade vahel selgemini nähtavale.
       Esimeses joones on maastikuliselt veeala suurus mõõduandev ja järjelikult mered esimestena mainitavad. On mere pind nii avar, et maismaa tema horisondis ei esine, siis nimetame ala ulgumereks. Selle valdkonna suurus ja põhijoon oleneb, samuti kui terve mere ulatus ja liigestus, ümbritseva maismaa rannajoonest. Suurtel merelahtedel, millede suu võrdlemisi kitsas, nagu näit. Liivi ehk Riia lahel, on ka oma ulgu-valdkonnad. Ulgumerd ümbritseb rannikumeri, veeriba, kus maastikus peale vee ka maismaa esineb mandri rannikuna või saartena ja mille laius oleneb reljeefi kõrgusest ja õhu selgusest, s. o. teguritest, mis määravad silmapiiri suuruse. Asub näit. laevakaanel seisva vaatleja silm 5 m: i kõrguses, siis on vaatepiir ulgumerel 8—9 km: i kauguses, seisab aga vaatleja näit. Põhja-Eesti paekaldal 50 m: i kõrguses, siis küünib tema silm merel umbes 27 km: i kauguseni.
       Ranniku-valdkonda kuulub ka n. n. rannikumaa, s. o. maariba, mis piirab rannikuvett ning kus vesi avaldab mõju maastikuliselt, kuid tema laius on vähem kui rannikumere oma, sest merel, kus vaatlejat ümbritseb veepinna ideaalne tasandik, on väljavaade keskmiselt palju suurem kui maapinnal, mis enamasti ebatasane. Maisvetest on maastikuliselt mainimisväärilised järved ja jõed.
       Põhivesi otsekoheselt ei esine ja sood ning rabad esinevad maastikus taimkonna, mitte vesikonna esindajatena. Suurjärved tuletavad merd meelde. Säärased nagu Laadoga, Baikal, Põhja-Ameerika järved ja teised esinevad oma lähema ümbruskonnaga mitte ainult ise-valdkondadena, vaid jagunevad koguni ulgu- ja rannikualadeks. Vähemad järved on ühendatavad rühmadeks, millede määrangus tähelepanu tuleb pöörata põhijoone, rühmitusviisi ja lahutavate maisalade suuruse peale. Järve-valdkondade suurus ja iseloomustavad omadused ripuvad siis kõigepealt kivikonna vormistikust.
       Voolavate maisvete — jõgede, ojade — maastikuline väärtus oleneb enamasti otsustaval mõõdul sellest, missuguses ulatuses reljeef ja taimkate takistab nende nägemist. Avaras stepiorundis looklev oja on maastikus palju tähtsam kui sama lai veesoon, mis voolab tihnikus või kuristikus ja mis sellepärast vaevalt nähtav. Ainult suuremad jõed vabanevad iseseisvamateks randade mõju alt.
       Alalise maastikulise nähtusena ja sellepärast liigestuseski arvesse võetavana on veel veekogude värv mainitav. Samuti ka voolamisviis, sel juhusel nimelt, kui sellest tagajärjena esineb teatud maastikuline nähtus, nagu kosed, kärestikud, joad ja joastikud. Veeühendus jõestiku iseosade vahel, mida on liigestuses arvesse võetavana alla kriipsutatud, on sellevastu teise järgu tähtsusega küsimus; ta ei tohiks takistada jõgikonna jagamist mitmeks valdkonnaks sel juhusel, et teised, eespool-nimetatud põhjused liigestust nõuavad. Ka ei ole madalate maa-alade ebamäärastel veelahetel, kust ojakesed isesihtidesse nirisevad, maastikulises süsteemis mainimisväärilist kohta. Enamasti ei ole ka suubumisala või jõestiku üldine voolamissiht arvesse võetav. Palju tähtsam on vahe ühelt poolt keskusjõe, teiselt poolt kitsaste allikaojade ning lisajõgede vahel, või lähestikku jooksvate jõgede kosestikkude ja samade jõgede siledapinnalistena looklevate osade vahel. Enamasti on otstarbekohasem ühendada ise-jõgikondade kosestikud koskede-valdkonnaks ja looklevad osad looklevate jõgede valdkonnaks, selle peale vaatamata, et jõestikud, s. o. hüdrograafilised üksused, selle läbi jagatakse osadeks. — Maastikuteadusliselt seisukohalt vaadates on ka jõgivõrgu silmussuurus tähelepanu-vääriline joon.
       Eesti maastikkudes esinev vesikonna osa on aasta-aegade järele vahelduv. Peame vahet tegema talviste ja suviste vee-valdkondade vahel, millede mõju on äramääratav ja hinnatav mitte ainult ulatuse, reljeefi ja ümbruskonna järele, vaid ka kronoloogiliselt. Sest on ju Ida- ja Kagu-Eestis talve mõju pikem ja talvised vee-valdkonnad alalisemad kui läänes ja edelas, kus lumi ja jää on lühiaegsemad moodustused.
       Talvel on Eesti terve maismaa, rannikumeri ja suured osad ulgumerest kaetud tardumuses oleva veekihiga. Eesti talvemaastik on kogu oma ulatuses selgejooneline vesi-maastik. Selles valges maastikus torkavad silma mitmesugused lumele ja jääle omased vormid ning vormiosised ja peegeldub nõrgestatud kujul kivikonna pinnakuju ja — üldjoontes — ka taimkatte ja inimeste ehituste ning teiste seadete vahelduvus.
       Et vesi talvel katab kõik teised maastiku algosad, siis jaguneb ta valdkondadeks, mis täiesti vastavad maastikkudele. Talvised vee-valdkonnad on, mis puutub piiridesse, talviste maastikkudega identilised, ehk küll mitte nii selgesti eralduvad.
       Suvises Eestis eralduvad kõigepealt alad, kus valitseb meri: ulgumeri ja rannikud. Need alad jagunevad saarte ja saarestikkude, poolsaarte ning neemede läbi enam-vähem selgesti piiratud valdkondadeks, mida iseloomustab kas, nagu ulgumerel, kivikonna veepealse osa täielik puudus või — ranniku-valdkondades — rannajoone omadused, saarte läbi tekkinud veepinna mitmesugune „augulisus“ ja vahest ka merde suubuvate jõgede alamjooksu väline nägu. Määravad on selles liigestuses siis veekogu üld-põhijoone ning rannajoone iseärasused ja nende läbi tingitud veekogu ning tema osade iseloom, mitte eestkätt piirava maismaa reljeef, mille tähtsus ainult kaudne ja mille omadused sellepärast ka ei tohiks esineda vee-valdkondade nimestikus. Tõsi küll, tegelikult ei tarvitse tagajärg, liigestus, selle läbi muutuda, kuid teatud kõrvalekaldumise hädaoht on suur ja nimetused ei vasta teoreetilistele nõuetele. Seesugused nimetused, nagu näit. Põhja-Eesti kliffrannik või Pärnu lausrannik, on maismaale või vahest kogu maastikule kohased, mitte aga vee-valdkonnale, ja nad näitavad, et liigestuse esitaja ei ole suutnud selgesti vahet teha ühelt poolt käsiteldava algosa, teiselt poolt teiste algosade ja maastiku vahel. Räägime aga näit. Põhja-Eesti looklahelisest avarannikust, siis rõhutame sellega, et vesi on kõnealuses liigestuses mõõduandev, ehk küll teame, et sellesse valdkonda kuulub ka teatud maa-ala.
       Eesti rannikute reljeef on sedavõrd madal, et ranniku-valdkondade maksimaalne laius, ka saarte ja lahtede mõju arvesse võttes, on vaevalt suurem kui 45 km. Keskmine laius on 30—40 km, millest tüübilist ala on 15—20 km ja vähem tüübilist sama palju. Sellest vööst on vee all umbes 2/3. Kõige suurem on ranniku-valdkonna laius kohati Põhja-Eestis, kus kõrge paekallas kerkib järsku merest.
       Eesti peajärv, Peipsi, on maastikuliselt mere lahe sarnane. Temal on selgejooneline ranniku-valdkond, ja oleks ta natuke laiem, siis oleks ka ulguvesi eraldatav. Ise-suurusrühmas esineb Võrtsjärv, mis juba selgesti maine veekogu. Teised järved on palju vähemad ja valdkondade moodustajatena ainult siis arvesse võetavad, kui nad esinevad rühmadena.
        Meie jõed suubuvad kas merde või Peipsi järve, mis Narva jõe kaudu merega ühenduses. Et Peipsi eestipoolne rannik, üldjoontes võetud, mere rannikuga paralleelne, lääne ja loode poole kumera looga kujuline ja et ka pea-veelahkme siht on sama, siis voolavad jõed merde tsentrifugaalses sihis, lehvikutaoliselt, Peipsisse aga tsentripetaalselt. Seda lugejale enam-vähem tuntud, hüdrograafiliselt rohkem kui maastikuliselt tähtsat ja huvitavat küsimust on meil põhjust siinkohal sellepärast meelde tuletada, et temas tuleb nähtavale absoluutse kõrguse mõju, millega meil käesoleva probleemi lahendamises ülepea ei ole vaja tegemist teha.
       Maastikuliselt on meie voolavad veed, peale mõne üksiku erandi, kaunis ulatusvähesed ja monotoonsed.
       Eestit eespool-esitatud põhimõtete järele liigestades, saame 16 vee-valdkonda (v. joon. 2):

Joon. 2. Eesti suvised vee-valdkonnad. (Tüübilised alad tihedamini viirutatud, ülemineku-vööd valged.)

1. Läänemere-Soomelahe ulgumeri. — 2. Liivi lahe ulgumeri. — 3. Kuresaare-Tõstamaa saareline sälkrannik — 4. Saarestiku läänepoolne look- ja orglaheline rannik. — 5. Hiiu- Baltiski looklaheline ja suursaareline rannik. — 6. Tallinna-Loksa looklaheline ja saareline rannik. — 7. Virumaa lahtine õgurannik. — 8. Lääne-Eesti saareline sisemeri. — 9. Ruhnu avarannik. — 10. Pärnu avarannik. — 11. Tartu rööpjärvede valdkond. — 12. Lõuna-Eesti hajajärvede valdkond. — 13. Põhja- ja Edela-Eesti looklevate jõgede suur-valdkond. — 14. Kagu-Eesti looklevate jõgede valdkond. — 15. Peipsi kaar- ja orglaheline rannik. — 16. Saaremaa ojade valdkond.

 

1. Läänemere-Soomelahe ulgumeri. Piirab maismaad ja saarestikku põhjas ja läänes, ulatudes kuni riigi piirini, kus ta vahevööta ühineb vastavate Fennoskandia valdkondadega.
2. Liivi (Riia) lahe ulgumeri käsitab lahe põhjapoolse osa kuni Läti piirini, miile läheduses ta ümbritseb Ruhnu ranniku- valdkonda.
3. Kuresaare-Tõstamaa saareline sälkrannik ulatub Sõrve poolsaare otsast Kihnu saareni ja on iseäranis Saaremaa kaguosas (Pöide kihelkonnas) sälguline (sopiline) ja saareline. Nende omaduste läbi on tingitud valdkonna tähelepanemis-vääriline laius, mille maksimaalne suurus esineb Kuresaare laheduses (Abruka saare ja Allirahu ning pikkade orglahtede mõju!) ja kagupiiril (Manilaid, Kihnu!). Sõrve poolsaare ja Varbla madalate avarannikute (saarteta rannikute) kohal on sellevastu laius kõige vähem. Maisvetest avaldavad suuremat mõju ainult Tõstamaa järved (Tõhela ja Ermistu järv) ning Kuresaare läheduses asuv järvede rühm (Suurjärv, Mullutu järv j. t.).
4. Saarestiku läänepoolne look- ja orglaheline rannik on meie ranniku-valdkondade hulgas kõige läänepoolsem. Põhja- ja lõunaosades, kus temale piiriks Kõpu ja Sõrve poolsaar, valitseb look- ja kaarlaheline avarannik, mis kõige selgejoonelisem Emmastes ja Ansekülas; keskosas on lahed palju kitsamad ja pikemad. Seal (Kihelkonnas) muutub valdkond orglaheliseks ja märksa laiemaks.
5. Hiiu-Baltiski looklaheline ja suursaareline rannik. See valdkond ulatub Kõpu poolsaarest Naissaareni. Suured look- ja kaarlahed (Kärdla, Keibu, Pakri ja Lahepere laht) ning üksikud suured saared (Osmussaar, Pakri saared) on iseloomustavad, väikevormid esinevad suuremal mõõdul kohati Reigis, Vormsis ja Noarootsis. Rannikujõgede jooks on paiguti koseline, ja Joa mõisa juures moodustab Keila jõgi 5—6 m kõrge joa. Mitmel pool, iseäranis Risti kihelkonna lääneosas, esinevad ka järved rannikumaastikus. Baltiski ja Osmussaare kohal ning idapiiril on valdkond kõige laiem.
6. Tallinna -Loksa looklaheline ja saareline rannik läheb Hiiu-Baltiski valdkonnast lahku selles, et tema lahed (Tallinna, Ihasalu, Kolga, Papi, Munga ja Käsmu laht) on pikemad ja saarte arv suurem, Läänes on valdkonna piiriks Naissaar, idas mõned Kundast põhja pool asuvad saarekesed. Nendest on Stenskär kaugemal mandrist kui ükski teine meie rannikusaartest. Tema kohal esineb ka Eesti ranniku-valdkondade veevöö maksimaalne laius (umbes 30 km). Rannikujõgedes on siin ja seal maastikuliselt esinevaid kärestikka ja jugasid, millede hulgas kõige suurem on Jägala juga (kõrgus üle 6 m), ja Tallinnast lõuna pool pakub Ülemiste järv vahelduvust maastikus.
7. Virumaa lahtine õgurannik küünib idas Vene piirini, on täiesti saarteta ja, nagu nimetus õgurannik näitab, võrdlemisi sirgjooneline. Kõrge paekalda maastikuline mõju avaldub läänepiiri ja Vaivara vahel valdkonna võrdlemisi suures laiuses. Palju kitsam on ala kirdes, kus rannik kerkib väga lault. Ka selles valdkonnas moodustavad jõed ja ojad oma alamjooksul koski ja jugasid.
8. Lääne-Eesti saareline ja orglaheline sisemere valdkond avaneb mandri ning Läänemere saarte vahel. Teda piiravad, peale Läänemaa mandri, Vormsi saar, Hiiumaa, Saaremaa ju Muhu, millede vahel asuvad väinad (Suur ja Väike väin, Soela väin j. t.) ühendavad teda väliste ranniku-valdkondadega. Ta jaguneb saarte läbi kolmeks osaks. Põhjapoolset osa, mida piiravad Haapsalu rannik, Vormsi, Hiiumaa ja temast kagu poole asuvad saarekesed (Heinlaid, Anikatsi laid, Kõverlaid j. t.) ning väike Kumaru saar, võiks Haapsalu mereks nimetada, läänes — Hiiumaa, Saaremaa ja Muhumaa vahel — on Soela meri, kagus, Kasari delta, Haapsalu mere ja Muhu vahel, Matsalu meri. Valdkonna idapoolses osas tungivad pikad ja käärulised Haapsalu ja Matsalu orglahed kaugele mandrisse; teistest lahtedest on Karja ja Muhu looklahed suurimad. Väikesaared on alale iseloomustavad; ainult Kassaar Hiiumaa läheduses on suurem. Rannikujõgedest on mainitav Kasari, mille lai suuharustik esineb selgesti piiratud valdkonna-osisena. Oma põhijoone poolest on valdkond pikergune, sihiga lääne-edelast idakirdesse. Pikem läbimõõtja on pea 80 km. See ranniku-valdkondade juures haruldaselt suur määr oleneb sellest, et sisemerd ümbritsevad rannikuvööd ühinevad liitmoodustuseks. Laius (põhjaloodest lõunakagusse) on umbes 40 km.
9. Ruhnu avarannik. Sellesse väikesesse valdkonda kuulub ulgumere läbi Eesti teistest vee-valdkondadest eraldatud Ruhnu saar oma rannikumerega. Valdkonna põhijoon on ringi kujuline, mille läbimõõtja umbes 35 km.
10. Pärnu avarannik asub Kihnu saare ja Läti piiri vahel ja seisab koos neljast osisest: läänepoolsete saarte rannik, Pärnu looklaht, Tahkuranna käärrannik ja Häädemeeste õgurannik. Saari on vähe: peale läänepiiril asuvate (Kihnu, Manilaid j. t.) ainult mõned väikesaared Tahkuranna käärrannikul. Põhjapoolses ja keskosas, kus rannikuvööd läänes ja idas ühinevad liit-alaks, on valdkonna laius üle 40 km; lõunas muutub ta kitsaks lihtvööks, mis ühineb vaheta Läti vastava valdkonnaga. Pärnu lahte suubub veerikas Pärnu jõgi, mille suuosa on rannikuga paralleelne.
11. Tartu rööpjärvede valdkond peegeldab selgesti vooremaastiku reljeefi viirulisust. Kõige tüübilisem on ala Äksi idapoolses ja Maarja-Magdaleena läänepoolses osas ning Palamusel. Võrdlemisi piiratud alal on seal 7 loode-kagu sihilist pikergust, voortevahelistes lohkudes asuvat rööpjärve, millede läbi maastik omandab amfiibse ilme. Kõige suurem veekogudest, Saadjärv (Äksis), on 6 km pikk ja pea 2 km lai. Vähem selgejoonelised on valdkonna ida- ja loodeosad. Seal on ka järvedel (Kaiu, Saare ja Endla järv, Kivijärv) ebamäärasem, jaolt käärrannaline põhijoon.
12. Lõuna-Eesti hajajärvede valdkond ulatub loode-kagu sihis Viljandi lähedusest Laurani ja kirde-edela sihis Tartu lähemast ümbrusest (Ardla järvest) Läti piirini. Valdkonnas on üks suurem järv, Võrtsjärv (35 km pikk, pea 14 km lai), mis moodustab oma rannikuga selgesti piiratud alam-ala ehk valdkonna osise. Teised järved on väikesed ja rühmituvad viieks valdkonna osiseks (kaardi peal tihedamini viirutatud): a) Otepää järvede-ala, kus keskuseks on Pühajärv (pea 3^1/2 km pikk, kuni 1 km lai) ja tema järverikas ümbruskond ning kuhu kuuluvad Päidla järved, Panguti järv ja mõned Kanepi ja Urvaste järved;  b) Võru järvede-ala, kus natuke suuremad Vagula ja Tammula järv (eelmine üle 5 km pikk, 2 km lai); c) Rõuge-Vastseliina järvede-ala, mille hajajärvedest suurimad, Pulli ja Pugula järv, asuvad Võrumaa kagupoolsemas osas, riigi piiri läheduses; d) Karula-Hargla järvede-ala, mille järvedest Ahi ja Aheru järv on suurimad, ja e) Veise- ja Õisu järve ala Viljandimaa edelapiiril. Suurem osa valdkonna järvedest on käärulise või sälgulise rannajoonega moreenjärved, millede tüübilisemaks esindajaks tuleb Pühajärve pidada, kuid ka pikad orujärved (jaolt paisjärved) pole mitte haruldased. Võrdlemisi palju on valdkonnas vähem- tüübilist, järveahtramat ala, mille veekogudest mainitagu Parika järv loode pool Võrtsjärve, Karijärv ja Keeri järv Nõos ja juba nimetatud Ardla järv.
13.  Põhja- ja Edela-Eesti looklevate jõgede valdkond on meie vee-valdkondadest kõige laiem. Temasse kuulub enam kui 1/3 Eesti maismaa pinnast. Ta küünib laiusejoone sihis Haapsalu lähedusest Narva piirini, meridiaani sihis Tallinna rannikust Läti piirini ja ulatub kagus kuni eespool-esitatud järvede-valdkondadeni ning Peipsi rannikuni. Valdkonnas looklevad ja silmuslevad monotoonsed, enamasti rahulised ja kitsad, pruunika või kollaka veega soojõed, maastikus vaevalt tähelepandavate veeribadena soo- ja niidutaimistutega kaetud kallaste vahel. Kuid on ka suuremaid jõgesid: idapiiril valitseb veerikas, tihti harudeks jagunev Narva jõgi, läänes võtavad Pärnu ja Kasari jõe tihedad ja suured jõestikkude võrgud Pärnumaa ja Läänemaa oma alla. Kõige vähem on jõgede mõju n. n. Pandivere kõrgustikul ehk — meie liigestust tarvitades — suurkühmade-valdkonnas, kus asub pea-veelahe, ja Pärnust loode pool, kus avanevad suured sood ja rabad. Vähem tüübiliste aladena on kaardile ka need märgitud, kus on vähemaid järvi, nagu Kuremäe kloostri ümbruses Alutaguses, Järvamaa põhjapoolses osas ja siin-seal Harjumaal. Mitmel pool on ka paisjärvi, kuid nende välimus ei lähe jõgede omast mainimisvääriliselt lahku. Osa järvedest (Ülemiste järv, Risti kihelkonna soojärved, Noarootsi, Ridala ja Tõstamaa järved, peipsi-äärsed järved) kuuluvad ranniku-valdkondadesse ja on jaolt juba eespool nimetatud. Samuti ka kosed ja joad, mis enamasti rannikuvööle iseloomustavad. Ainult Narva joastik (6 m kõrge) kuulub jõgede- valdkonda. Põhja-Eestis on lubja-aluspõhi oma karst-nähtustega takistuseks maapealsete vete arenemisele. Kohati muutuvad jõed koguni salajõgedeks, milledel mõistagi mingisugust otsekohest maastikulist väärtust ei ole.
14. Kagu-Eesti looklevate jõgede valdkond on suuremate jõgede ala. Emajõgi Ahja jõega, Võhandu ehk Voo jõgi ja Piusa jõgi on — meie oludes — veerikkad ja maastikuliselt tähtsad. Kõik need jõed, iseäranis aga suurim, Emajõgi, looklevad ja silmuslevad, — nähtus, mille läbi vee maastikuline mõju teataval viisil levib laiemale alale ja kasvab suuremaks.
15. Peipsi kaar- ja orglaheline rannik. See valdkond käsitab Peipsi ja Pihkva järve Eestile kuuluva osa ning järve ümbritseva rannikumaa. Ta on põhja- ja keskosas, umbes kuni Emajõe suuni, mitte vähem selgejooneline avarannik kui meie vastavad mererannikud. Lõunapoolses osas avaldavad aga mõju mõned saared, nagu Piirisaar, Kolpino saar ja teised, samuti kui ka — Mehikoorma ja Võõbsu kohal — läheduses asuv Vene rand, muutes maastiku pilti hoopis teistsuguseks, nii et seda Peipsi ranniku osa võime põhjusega sulgrannikuks nimetada. Ranniku- maal looklevad ja harunevad kõik Ida-Eesti suuremad jõed — mainime eraldi siin ainult Emajõe suuharustiku —, ja kohati esinevad ka järved, nagu Emajõe läheduses (Koosa, Kalli ja Leegu järvi, Räpina kirikust loode pool ning Lobodkast ida pool, Pihkva järve rannikul.
16. Saaremaa ojade valdkond on ala, kus vee maas-tikuline mõju on minimaalne. Vett esindavad nimelt maastikus ainult väikesed, tihti kuivavad ojad ja kraavid, mis pealegi veel harva ette tulevad. Saaremaa järved on erandita mere läheduses ja kuuluvad järjelikult ranniku-valdkondadesse. — Olgu lõpuks tähendatud, et ka Hiiumaa keskosas on väike, pea täiesti ilma voolava veeta ala, kuid ta on sedavõrd väike, et tema valdkonnaks eraldamine oleks vaevalt kohane. Võime teda pidada ümbritsevate valdkondade vahel asuvaks ülemineku-alaks.