Uued kaamerad

Looduskalender

KIK toetab:

V. Taimkate ja taimistute valdkonnad

       Uuritaval maa-alal kasvava taimkonna maastikulise mõju teadusline hindamine on võimalik alles siis, kui maastikus teguritena esinevad taimed ja taimerühmad on füsiognoomiliselt tuntud ja ära määratud ning kui nende tegurite levimus on esitatud kartograafiliselt. On need eeldused olemas, siis võib uurija ilma suurema eksimis-hädaohuta selgitada antud ala taimemaastikulised näojooned ja asuda valdkondade määramisele.
       Peame — teiste sõnadega — käsitlema taimkatte morfograafiat puht-maastikuteadusliselt, samal viisil, nagu eespool oleme katsunud hinnata pinnavorme ja vett teguritena maastikulises kompleksis. Selle taimegeograafilise ülesande lahendamine on niisama tingimata tarviline eeltöö maastikuliste üksuste määramises kui küsimuse geomorfoloogiline ja hüdrogeograafiline külg. Rääkimata sellest, et ka üksikasjalikumad maadeteaduslised ja taimetopograafilised uurimised vajavad säherdust ülevaadet.
       Esiti on aga selgitatav, missugune taim või taimerühm on maastikuline tegur.
       Taimede mõju maastikus oleneb nende suurusest, esinemisviisist ja ümbruskonnast. Iga taimeindiviid esineb teatud iseloomuliku eluvormina. Eluvorm on aga maastikuline tegur, põhivorm, alles sel juhusel, kui ta on küllalt suur ja küllalt eralduv. Esimene omadus, suurus, on puht-individuaalne, teine, eraldumis-määr, oleneb ka ümbruskonnast. On raske öelda, kui suur vähemalt eluvorm peab olema, et ta ülepea võiks põhivormina esineda. On meil mõõduandev geograafiline maastik niisugusena, kui meie eespool oleme ta ära määranud, s. o. võtame arvesse nägemisprotsessi ja horisondi, siis on selge, et näit. üksikud rohud, samblad ja samblikud siin meil ei võiks teguritena maastikus esineda. Nad oleksid küll eluvormid, mitte aga põhivormid. Selle vastu võiks puu ja põõsas põhivormina esineda. Mõistagi ei ole siin arvesse võetav ainult eluvormi pikkus, vaid ka teised dimensioonid.
       Kuid teatud suurus ei ole ainukeseks eelduseks, et üksik
eluvorm võiks maastikulise tegurina silma torgata. Temal peab olema, nagu juba nimetasime, ka kohane ümbrus. Ainult eraldatult esinevad eluvormid võivad olla maastikus põhivormideks. Siin ei pruugi iga kord suurem pikkus olla mõõduandev. On eluvorm küllalt laia põhijoonega ja on tal selle juures ümbrusest eralduv värv, siis iseloomustab ta maastikku ja on tegurina arvesse võetav ka sel juhusel, kui tema pikkus on sama suur või koguni vähem kui teda ümbritsevate kehade oma, olgu need kas eluvormid, inimese ehitused, pinnavormid ja vormiosised või veeväli.
       Kasvavad taimed lähestikku tihedate rühmadena, millede eluvormid ei eraldu maastikuliselt, siis on need rühmad põhivormid. Teeme järjelikult vahet kahesuguste põhivormide vahel, selle järele, kas esineb üksik eluvorm või eluvormide rühm maastikus üksusena. Esimesel juhusel on meil liht-põhivorm, teisel liit-põhivorm. Järgmist ei tohiks me mitte maastikuliseks rühmvormiks nimetada, ehk ta küll on taimede rühm, sest maastikuline rühmvorm on meil alles siis, kui liit-või liht-põhivormide kompleks esineb kõrgema järgu üksusena maastikus.
       Võtame näite. Esinevad avaral niidul üksikud poolkerakujulised pajupõõsad ja — samuti eraldatult — mõned tõlvalaadilise võraga kased, siis on need — nii pajud kui kased — põhivormid, ja nimelt liht-põhivormid, sest iga eluvorm esineb põhivormina. Põhivormid on nad sellepärast, et nende dimensioonid relatiivselt, võrreldes lähema ümbruskonnaga, on selleks küllalt suured, et nende värv läheb ümbruskonna omast lahku, et neid ümbritseb tasane ala, mis madalate kõrreliste ja rohtudega kaetud, et see ala küllalt lai. Ühes niidu osas näeme vahest üksikult kasvavate pajude kompleksi, mille põhijoon on pikergune, teises osas esineb vahest samuti isoleeritult, põhivormidena, kasvavate kaskede ala, mis oma põhijoone poolest pea kolmnurkne ja kus eralduvad mõned kaskede vahel kasvavad pajud. Säärased, laiemate niiduribade läbi eraldatud liht-põhivormide rühmad on maastikulised rühmvormid, sama hea põhjusega kui näit. kühmastik või järvestik on rühmvorm.
       Kirjeldatud ala serval kasvab aga tihe kuusemets. Ta piirab niitu mustjasrohelise seinana. Üksikud puud ei tule nähtavale, vaid mets esineb üksusena. Seesugune moodustus on maastikuline liit-põhivorm, sest ta seisab koos paljudest eluvormidest. Esinevad kõnealuse metsa läheduses teised metsad või salud, mis temast ühel või teisel viisil eraldatud, siis moodustab ta ühes nendega suurema maastikulise üksuse, liit-põhivormidest koos seisva rühmvormi.
       Rohud, kõrrelised, samblad ja samblikud, millede eluvormid siin meil sedavõrd väikesed, et nendest kui liht-põhivormidest ei või juttugi olla, etendavad maastikus siiski väga tähtsat osa, ja nimelt liit-põhivormidena ja nendest tekkinud rühmvormidena. On ju niidud, luhad, orud, põllud, sood, roostikud — kõik moodustused, kus üksikud taimed ei esine maastikuliste teguritena.
       Nii on siis meie esimeseks ülesandeks uuritava ala taime-maastikuliste põhivormide ning rühmvormide kirjeldamine ja äramääramine. Sellele järgneb töökavas liit-põhivormide ja rühm- vormide levimise selgitamine.1) Meie võimalustest ja eeldustest ning uuritava ala suurusest oleneb, kas katsume küsimusele vastust leida uurimiste läbi looduses või tarvitame selleks otstarbeks bibliograafilist ja kartograafilist ainest.
       On kõnealuste maastikuliste üksuste asend ja suurus kaardile joonistatud, siis asume viimase taimegeograafilise ülesande lahendamisele. See on valdkondade ja nende osiste määramine. Selle juures võtame arvesse iseloomustavate põhi- ja rühmvormide levimist, üksikute vormide põhijoont, ulatust ja rühmitusviisi ning lahutavate alade suurust.
       Ka kronoloogiline moment on meeles peetav. Kahel põhjusel. Esiti on nimelt taimkate aasta-aegade järele vahelduv. Teeme ju vahet suvehaljaste, vihmahaljaste ja igihaljaste puistaimede vahel, samuti ühe-, kahe- ja mitme-aastaste taimede vahel. Teiseks on eluvormide kasvamine, õitsemine, viljakandmine ja närtsimine nähtused, milledega uurija peab rehkendama, kui nad avalduvad maastikuliselt. Korduvad need protsessid iga aasta perioodiliselt ja esinevad nad ühe-aeglaselt ning samal viisil igal pool uuritaval alal, siis tuletame neid ainult kirjelduses meelde; on aga nähtus aperioodne, nagu teataval viisil mitme-aastaste taimede kasvamine, siis tuleb teda vahest koguni uuritava ala taimemaastikulises liigestuses arvesse võtta. On ju näit. noor, hilja istutatud mets hoopis teistsugune nähtus kui põliste puude kompleks.
       Mis taimkonna maastikuliste vormide tekkimisesse, morfogeeniasse, puutub, siis on meil siin tegemist elueelduste ja eluprotsessidega, mis enam-vähem tuntud ja mida meil ei ole põhjust siin käsitella. Rõhutatagu ainult kolme asja. Esiti seda, et taimkonda tuleb hinnata kui üht kõige silmatorkavamatest litosfääri füüsikaliste ja keemiliste omaduste maastikulistest eksponentidest, mille iseloomu ja vahelduvuse najal võime nii mõndagi geoloogiliselt tähtsat otsust teha; teiseks seda, et eluvormide mõned omadused, iseäranis aga suurus, mis maastikuliselt tähtis, olenevad ka põhjavee asendist, mille mõju niiviisi kaudselt maastikus avaldub; kolmandaks, et maastikuteadus peab võtma inimest arvesse kui üht kõige tähtsamatest taimkonna välimuse peale mõju avaldajatest teguritest. Kultuurtaimistud, mis inimese külvatud või istutatud, peavad meile sama tähtsad olema kui puutumata looduses esinevad. Mida harilikum ja mõjuvam on taimegeograafiline nähtus maastikus, seda tähtsam ta on maastikuteaduse objektina, olgu tema tekkimislugu missugune tahes. Tähtis osa, mida inimene küsimuses oleval alal geneetilise tegurina etendab, peegeldub ka tarvitusele võetud nimetustes laasmaistu, röövmaistu, kasutusmaistu ja kultuurmaistu, mis trehvavalt iseloomustavad inimese tegevuse tagajärgi taimkonnas.

                                                    *
       Eesti taimkonna eluvormid ja põhivormid on vähemalt üldjoontes füsiognoomiliselt tuntud, ehk neid küll ei ole maastiku-teadusliselt käsiteldud. Üksikute põhi- ja rühmvormide levimuse kohta on meil sellevastu kahjuks õige vähe materjali, taimegeograafiline valdkond on seni olnud tundmatu mõiste. Kupffer´i kirjeldused ja kaart „Baltische Landeskunde’s“ (Riia 1911) esitavad väärtuslise taimestikulise ainese ja arenemisloolise ülevaate. Taimegeograafia maastikulist külge puudutatakse aga ainult mööda minnes. Kaardile on märgitud mets- ja raba-alade suurus protsentides tervest alast, kusjuures on tarvitatud nelja-astmelist skaalat (0—10 %, 10—25 %, 25—50 %, üle 50 % metsa ja raba). Seesugusel rühmitusel on majandusliselt kahtlemata teatud väärtus, maastikuteadusliselt aga vaevalt. Ainult juhuseks on peetav, et kaart siiski jaolt peegeldab taimevormide valdkondi.
       Järjelikult jäi minule ainukeseks teeks topograafilise kaardiainese põhjalik läbivaatamine ka taimegeograafiliselt ning vastavate põhivormide levimist ja valdkondi esitavate kaartide koostamine ja joonistamine. Seda vastutusrikast ja palju aega nõudvat tööd oleksin vaevalt julgenud oma peale võtta, ei oleks meie taimegeograaf, eradotsent E. Spohr, tulnud oma teadmiste ja kogemustega mulle appi nii eeltööde kava väljatöötamises kui ka levimist esitava kaardi lõplikus redigeerimises. Avaldan hr. Spohrile selle eest oma tõsist tänu.
       Kartograafiliselt on korda läinud eraldada ja mõõdule 1: 1000 000 vastavalt üldistada2) järgmised kodumaa taimede liit-põhivormid (v. juurdelisatud kaart):
  1. Nurmed. Selle nimetuse all mõistame kõige hõredamaid rohu- ja kõrstaimistuid, mis esinevad lubja-aluspõhjal, liival, kruusal ning munakatega kaetud alusel. Siia kuuluvad kõigepealt Loode-Eesti mandri ja saarte avarad loopealsed, milledele ka üksikud madalad põõsad või madalad puud iseloomustavad, ning luitestikud ja nõmmed, sel juhusel, kui nad ei ole metsa all.
  2. Niidud. Esinevad igal pool Eestis, kuid maastikuliselt tüübilistena, s. o. ilma puistaimedeta, enamasti ainult piiratud moo-dustustena. Suuri niitusid on Emajõe orustikus ning Peipsi ja Pihkva järve läheduses. Nende taimistutest on esimesel kohal lõikheinistud (lõikheinaliste taimistud) mainitavad. Niitude ja soode vahel on mitmesugused ülemineku-vormid.
  3. Puisniidud. Maastikuline vahevorm niidu ja metsa vahel. Puisniiduks nimetame niitu sel juhusel, kui temal kasvavad liht-põhivormidena puud (kased, puusarnased pajuliigid j. t.) ja põõsad (pajud, soo- ja vaevakased). Tuleb ette ka väikesi puistaimede, iseäranis põõsaste, liit-põhivorme. Mõõduandev on igatahes niit, mis enamasti märg. Puisniidud on paljudele Eesti tasandikkudele väga iseloomustavad. Iseäranis Loode-Eestis ja Paide ning Pilistvere ümbruskonnas on neid palju.
  4. Metsad. Maastikuliselt meie kõige tähtsam põhivorm. On ju tema dimensioonid nii vertikaalses kui horisontaalses sihis suuremad kui teiste põhivormide omad. Suurimad metsad on Pärnumaal, Harjumaa ja Järvamaa piirialadel ning põhja ja loode pool Peipsit. Enamasti on nad soised segametsad. Lehtmetsa (kask, haab, tamm, pärn j. t.) on kaunis rohkesti muu seas saartel ja — istutatud kujul — parkides ja aedades, kuna kõige puhtamad okaspuude rühmvormid leiduvad liiva-aluspõhjal (männipalud) ja kultuurmetsades.
  5. Sood ja rabad. Mõlemad on kaardil horisontaalviirutusega märgitud, sest topograafiline kaart ei võimalda nende eraldamist teineteisest. Et soodele, samuti kui niitudele, sagedasti lõikheinistud omased, siis on, nagu juba mainisime, piir soode ja niitude vahel ka ebaselge. Kahtlemata on sellepärast üks osa kuivematest soo-aladest meie kaardil niitude põikjoontega viirutatud, kuna soodena peaasjalikult need esinevad, mis läbipääsmatud. — Kaardil soodena ja rabadena esinevatest moodustustest kuulub suurem osa viimaste hulka.
  6. Põllud. Siia kuuluvad, peale teravilja-, kartuli-, juurvilja-, ristikheina- ja teiste põldude, ka kesad ning õued ühes keeduvilja-aedadega.
       Nendest põhivormidest on metsade, põldude, rabade ja suuremalt jaolt ka nurmede alad kaardile võrdlemisi täpsalt joonistatud, kuna piiride kindlakstegemine niitude, puisniitude ja soode vahel on olnud, nagu eespool-esitatud ülevaatest selgub, seotud teatud raskustega. Sellepärast on kaart, mis nendesse puutub, vähem usaldatav.
       Veetaimistute päralt olevad alad on sedavõrd väikesed, et nende kartograafiline esitamine ei ole olnud tehnilistel põhjustel võimalik. See on küll kahjatsetav puudus, sest siin ja seal etendavad nad siiski tähelepandavat osa maastikus.3)
       Pöörame tähelepanu kaardil esineva põhivormide üldise rühmituse peale, siis leiame, et saartel ja Loode-Eestis valitsevad nurmed. Nad esinevad siin meil, samuti kui Gotlandi ja Ölandi saarel, loopealsetena. Peale nende on palju puisniitusid. Ala piiriks on umbes joon, mis ühendab Varbla, Mihkli, Kose ja Kuusalu kiriku. Kagu pool seda piirijoont järgneb metsade ja rabade vöö, mis ümbritseb Pärnu lahte ja ulatub põhjas, Kuusalu ja Kunda vahel, mererannani. Kõigi laiem (70 km) on kõnealune vöö edelas, Mihkli ja Kõpu vahel, kõige kitsam (25 km) Kose ja Järva-Madise laiusekraadil. — Kolmas taimkonna suurala on põldude ja puisniitude päralt. Ta asub Eesti keskosas, ulatudes põhjas kuni mereni, lõunas kohati riigi piirini. Läänepiir jookseb Kundast Haljala, Järva-Madise, Paide, Suure-Jaani, Kõpu ja Saarde kaudu, idas riivab ala Peipsi järve, kust piir pöördub loodesse, Simunasse, ja sealt Viru-Jaagupi ja Lüganuse poole. Ka Eesti kaguosa kuulub, ehk küll mitte selgejooneliselt, siia, kuna kirdes, Peipsist põhja pool, sood ja metsad valitsevad, — meie maa neljas taimegeograafiline pea-osa.
       
Joon. 3. Eesti taimkonna põhi- ja rühmvormide valdkonnad. (Tüübilised alad tihedamini viirutatud, ülemineku alad valged.)

1. Saarte nurmede ja puisniitude valdkond. — 2. Loode-Eesti suurnurmede ja puisniitude valdkond. — 3. Lelle-Aegviidu suurmetsade ja rabade valdkond. — 4. Rakvere-Peetri suurpõldude ja kultuursalude valdkond. — 5. Alutaguse suurmetsade ja rabade valdkond. — 6. Tartu rööppõldude ja viirgniitude valdkond. — 7. Kursi metsade ja soode valdkond. — 8. Põltsamaa-Võhma puisniitude ja põldude valdkond. — 9. Pärnu suurrabade ja metsade valdkond. — 10. Ruhnu sega-valdkond. — 11. Viljandi põldude ja viirgniitude valdkond. — 12. Otepää-Võru väikepõldude ja -niitude ning salude sega-valdkond. — 13. Alatskivi-Lobodka suurniitude ja metsade valdkond. — 14. Valga-Hargla metsade ja hajapõldude valdkond. — 15. Irboska-Laura metsade, puisniitude ja põldude valdkond.
 
       Üksikasjalisem kaardi sisuga tutvumine võimaldab võrdlemisi kergesti valdkondade kindlaksmääramise. Saame 15 üksust (v. joon. 3).
 
  1. Saarte nurmede ja puisniitude valdkond. Siia kuuluvad Hiiumaa, Saaremaa ja Muhumaa ning nende ümbruses asuvad vähemad saared. Loopealsed, mis valdkonnale eriti iseloomustavad, esinevad tüübilistena Saaremaa kesk- ja idaosas, Muhumaal ning Hiiumaa loode- ja kirdeosas. Lubja-aluspõhi on õhukese murenemiskihiga kaetud, kus kasvavad hõredalt madalad rohud ja kõrsheinad. Siin ja seal on üksildane kadakas, sarapuu või — iseäranis Hiiumaa loodeosas — mõni kõrgem lehtpuu (tamm, kask) või kidur mänd. Kus niiskust rohkem ja muldkond paksem, seal muutuvad nurmed sagedasti puisniitudeks. Need on kõige laiemad Kihelkonna ida- ja lõunaosas Saaremaal ja Keina idapoolikus (Männamaa järve ümbruskonnas) Hiiumaal. Metsi on valdkonnas rohkem kui vahest harilikult arvatakse: Saaremaa loodeosas (Kihelkonnas, Mustjalal, Karjas) ja Sõrve poolsaarel (Jamajas) ning Hiiumaal (Kõpu ja Tahkuna poolsaarel, keskosas, Emmastes). Nendes metsades on kohati (iseäranis Hiiumaal) palju lehtpuid, millede hulgas kased (kohati tammed) etendavad tähtsat osa. Suurimad sood ja rabad leiame Pöide kirikust lääne pool (Kareda raba) ja Valjala lääneosas Saaremaal ning Reigi kagupiiril Hiiumaal. Põldalasid on suuremal arvul Kaarmal, Pöides ja Keinas.
  2. Loode-Eesti suurnurmede ja puisniitude valdkond mahutab endasse rannikusaared, Vormsi, Naissaare, Prangli saared ja teised, vähemad, ulgusaared ning ulatub mandril piirivööni, mis jookseb Kolga lahe põhjast Kuusalu, Kose, Rapla, Mihkli ja Varbla kaudu. See vöö on ühtlasi ka nurme pea-levimisala ida- ja kagupiiriks. Valdkond on nurmede ja puisniitude läbi iseloomustatud, vahest veel selgejoonelisemalt kui eespool-kirjeldatud saarte-valdkond, ja jaguneb kahte alamosasse. Loodepoolikus valitsevad loopealsed, kaguosas puisniidud. Lääne-Nigulas ja Ristis on Eesti avaraimad loopealsed, Nissis, Kullamaal ja Märjamaal meie suurimad puisniidud. Sega- ja okasmetsi tuleb igal pool ette, kuid enamasti ainult piiratud saludena. Suurim metsala on Piirsalu ümbruskond, Tallinna-Haapsalu raudteest põhja pool. Soid ja rabasid on iseäranis mainitud Piirsalu metsadest lääne pool (Suursoo) ja lõuna pool raudteed. Riisipere ja Palivere jaama vahel (Marimetsa raba j. t.). Hästi piiratud vähema taime- maastikulise üksuse moodustab Matsalu lahe madal rannikumaa ühes Kasari jõe deltaga, kus valitsevad veetaimistud, puistaimedeta sood ja sooniidud. Kasari jõgikonnas servavad põldude ribad suuremate vete jooksu, illustreerides asundamislugu. Nissi, Hageri ja Kose kirikut ühendab pikk põldudevöö, ja suuri kultuur-alasid on ka Keila ümbruses, Jõelähtmel, Harju-Jaanis ja Rapla kaguosas.
  3. Lelle-Aegviidu suurmetsade ja rabade valdkond piirab Loode-Eesti valdkonda Soome lahe ja Kasari jõe vahel. Lõunas ulatub ta Vigalani ja Vana-Vändrani; kagus ja idas jookseb tema piir lääne poolt Paidet Järva-Madise kirikuni ja sealt esiti põhja-, siis kirdesihis Haljala kaudu Kunda lahte. Suured sood ja rabad avanevad iseäranis keskosas (Juurus) ning Tapalt loode pool (Soodla ja Valgejõe ümbruses). Mujal valitsevad täiesti sega- ja okasmetsad, mis enamasti soised. Põldusid ja niitusid on vähe (lõunapiiril, Lellest põhja pool) ja nurmed esinevad õige harva.
  4. Rakvere-Peetri suurpõldude ja kultuursalude valdkond. Taimemaastikuliselt Eesti kõige tähtsam kultuur-ala. Teda piirab läänes Lelle-Aegviidu valdkond, põhjas meri, idas, kagus ja lõunas piirivöö, mis algab Vaivara kohal, ümbritseb — edela- ja loodesihis jookstes — Jõhvi ja Lüganuse kultuurmaistud, jookseb siis lõunasse, umbes Simuna kihelkonna keskuseni, ja edelasse ja läände, Paide lähedusesse. Välja arvatud mainitud linna ümbruskond, kus on palju puisniitusid, ning Viru- Nigula ja Haljala kirikute vahel asuv soine ja niiduline ala, on valdkond üldjoontes suurpõldude ja nende vahel asetsevate kultuur- ja kasutusmetsade päralt. Seda üldmuljet ei suuda siin ja seal esinevad hajaniidud, mõned üksikud nurmed ja paar raba mainimisvääriliselt nõrgendada.
  5. Alutaguse suurmetsade ja rabade valdkond, Rakvere-Peetri valdkonna, Peipsi, Vene piiri ja Soome lahe vahel, on puutumata looduse pea-ala Eestis. Iseäranis suured on laasmaistud Vaivara kiriku ja Kuremäe kloostri ning Narva jõe vahel, siis Iisaku kihelkonna loodeosas, kus valdkonna suurimad sood ja rabad (Murakasoo) asuvad, ja kolmandaks Viru-Jaagupi ja Simuna idaosades, kus Paasvere metskonda tahetakse looduskaitse-alaks muuta. Põldusid on vähe: Vaivara ja Narva vahel kitsa ribana, Kuremäest loode pool, Iisaku kiriku ümbruskonnas, Peipsi rannikul ja veel mõnes kohas. Niidud esinevad enamasti viirgniitudena orgudes.
  6. Tartu rööp-põldude ja viirgniitude valdkond küünib Peipsist Kursini ja Simuna kiriku lähedusest Emajõe niitudeni. Taimkonna viirulisus, mis sihitud loodest kagusse, on voorte läbi tingitud. Voored on nimelt kultuurmaistute all, mida lahutavad orgudes asuvad märgade niitude ja soode ribad ning eespool-kirjeldatud pikergused järved valdkonna keskosa. Laiuse kiriku, raudtee ja Amme jõe vahel, on selles suhtes kõige tüübilisem. Peipsi-äärsel alal on sellevastu metsi rohkem (paaris kohas — Hallastest lõuna pool — on ka nurmi), ja loodeosas võtavad soised puisniidud esimese koha oma alla. Kuid ka nendel, vähem selgejoonelistel aladel, säilib kultuurmaistute viirulisus (näit. Emumäe maastikus ja Torma lääneosas).
  7. Kursi metsade ja soode valdkond piirab võrdlemisi kitsa vööna eespool-esitatud Tartu valdkonda läänes ja ulatub põhja-lõuna sihis Koeru alevi lähedusest Võrtsjärveni. Ta seisab koos kolmest alamosast. Põhjapoolsemas osas valitsevad maastikku Endla järve ümbruskonna sood ja soised metsad, ahtam keskosa on vähem tüübiline põldude ja niitude ala; lõunaosas, mis valdkonna osistest suurim, esinevad metsased ja soised laasmaistud esimesel kohal. Viimaksnimetatud alamosas leiame suuremaid sooalasid ja sooniitusid lõuna pool Emajõge ning jõe orundis ja Põltsamaal (Umbuse soo); keskala on sellevastu metsaga kaetud.
  8. Põltsamaa-Võhma puisniitude ja põldude valdkond asetseb Lelle-Aegviidu, Rakvere-Peetri ja Kursi valdkonna ning Võrtsjärve vahel. Peale suurte puisniitude ja põldude, mis seda valdkonda iseloomustavad, leidub üks suurem metsala (Pilistvere ja Põltsamaa põhjaosas) ja mõni raba ja soo (Soosaare raba Kolga-Jaani kirikust loode pool, Parika soo ja teised sama kihelkonna edelapiiril). Kaguosas, kus esinevad voored, on metsad, põllud, niidud ja sood rööbiti.
  9. Pärnu suurrabade ja metsade valdkond ümbritseb Pärnu lahte, ulatub lääne-ida sihis Varbla rannikust Kõpuni, põhjas Lelle-Aegviidu valdkonnani ja lõunas Läti piirini. Siia kuuluvad ka Kihnu ja vähemad rannikusaared. Valdkonna päralt on Eesti suurimad rabad, lõpmata monotoonsed oma sammal- kattega ja üksildaste kidurate mändidega. Üks kompleks (Võllasoo, Lasmasoo, Kõima soo ja Kuresoo), üle 30 km pikk ja umbes 20 km lai, asetseb Pärnust loode pool, Tõstamaa järvede ning Mihkli ja Pärnu-Jaagupi kiriku vahel, teine (Kuresoo, Valgeraba, Ärde soo, Kikepere soo ja Saiu soo), pea 30 km pikk ja kuni 20 km lai, Pärnu jõest kagu pool. Kaguosas, Saarde kihelkonnas, levivad valdkonna kõige laiemad metsad. Palju on metsamaad ka Toril ja Tõstamaal. Puisniitusid tuleb suures ulatuses ette Pärnu-Jaagupis ja Tõstamaa rannikul. Vähemaid niit-alasid on muu seas ka Saarde kihelkonna metsades, kus nad esinevad erak-asulate ümbruses.4) Vähem tüübilistena valdkonna osistena on järgmised mainitavad: sega-ala (metsad, rabad, niidud, põllud, — igaüht pea ühepalju) valdkonna kaguosas, piiri läheduses, kus Asti järve voorestiku mõju — viirulisus põhja-lõuna sihis — tuleb nähtavale; suuremad orud oma lähema ümbrusega, kus põllud servavad jõgesid samal viisil ja samal põhjusel kui eespool kirjeldatud Kasari jõgi-konna orgusid Loode-Eestis, ning Kihnu saar, kus metsa on õige vähe, sellevastu aga põldusid, niitusid ja nurmi (lõunaosas).
  10. Ruhnu sega-valdkond käsitab ainult Ruhnu saare. Ta on põldude (põhjaosas, keskuses), niitude (läänes ja edelas) ning metsade (keskosas, kirdes) ala. Idarannikul levib liivanurm.
  11. Viljandi põldude ja viirgniitude valdkond asub Võrtsjärve, Põltsamaa-Võhma ja Pärnu valdkonna vahel ning ulatub lõunas Helme kirikuni, Veisejärveni ja — Mõisaküla kohal — riigi piirini. Orgude üldsiht kagust loodesse valdkonna kesk- ja lääneosas ja Võrtsjärve läheduses asetseva voorestiku meridionaalne suund avaldavad mõju taime-põhivormide rühmituse peale. Kaardil näeme selge viirulisuse, iseäranis mis puutub niitudesse. Vähem seadusepärased oma põhijoone poolest on põllud ja metsad. Viimased esinevad enamasti saludena; soid ja rabasid on valdkonnas vähe, ja nurmed, mida küll tuleb siin ja seal (näit. Viljandi ümbruskonnas) ette, on nii väikesed, et neid ei oleks olnud võimalik kaardile joonistada.
  12. Otepää-Võru väikepõldude, -niitude ja salude sega-valdkond on üks meie suurematest taimemaastikulistest aladest. Teda ümbritsev piirivöö on järgmiste kohtade läbi üldjoontes määratud: Rannu ja Puhja kirik,5) Tartu linn, Ahja jõe alamjooks, Petseri, Irboska jaam, Laura alev, Rõuge ja Karula kirik ning Võrtsjärve lõunaots. Reljeefi vahelduvus tuleb valdkonna taime-põhivormide mitmekesisuses väga selgesti nähtavale. Valdkonna taimegeograafiline kaart on niisama kirju kui alal valitsevate jää-aegsete kuhjatiste pinnakuju. Mingisugust seadusepärasust ei ole sihituses mujal näha kui Võrtsjärve läheduses, kus kerkib madal, põhjast lõunasse orienteeritud voorestik. Väikeste põldude, niidulappide ja salude mosaiik on silmatorkav iseäranis ala keskosas. Seal on ka moreenkuplistik kõige tüübilisem. Laiemaid alasid katab mets ainult Elva ja Ahja jõgikonnas, suuri niitusid leiame Urvastes ja lääne pool Irboska jaama, sood ja rabad on Antsla, Raa alevi ja Karula kiriku vahel asuval alal mainimisväärilised maastikulised tegurid. Petseri ja Panikovitsi ümbruskond, mis joonistatud 3-verstalise kaardi põhjal, on puudulikumalt tuntud. Seal valitsevad suuremad põllud, okasmetsad (tihti männipalud) ja puisniidud (kõigepealt ürgorgudes).
  13. Alatskivi-Lobodka suurniitude ja metsade valdkond, Otepää-Võru valdkonna ning Peipsi ja Pihkva järve vahel, on Eesti suurimate niitude ala. Soised heinistud servavad mainitud järvede randu ja valitsevad saartel (Piirisaarel) ning võtavad iseäranis Emajõe ümbruses ja Lobodkas Petserimaal laiad alad oma alla. Tihtipeale muutuvad nad kas päris soodeks ja rabadeks, milledest suurimad loode pool Räpinat, või puisniitudeks, milledele pajupõõsastikud iseloomustavad. Ka metsi (segametsi, kuusemetsi, männipalusid) ja soometsi on palju, kõigepealt valdkonna lõuna-ja edelaosas, põllud esinevad suuremal arvul Räpina ja Mehikoorma ümbruses, ja liivanurmi leidub Lobodkast lõuna pool, kus tekkinud paaris kohas kaunis suured luitestikud.
  14. Valga-Hargla metsade ja hajapõldude valdkond piirab 10—30 km laiuse vööna Lätimaad Karksi ja Rõuge kiriku vahel, ulatudes kitsa „poolsaarena“ Emajõe kohal Võrtsjärve lõunaotsani. Sega- ja okasmetsad valitsevad, nagu pea igal pool meie metsarikkamates valdkondades, idapoolikus on aga metsade alus mitmel pool võrdlemisi kuiv, mida peegeldavad männipalud ning siin ja seal ka nurmesarnased põhivormid. Soid ja rabasid on rohkem läänes, Helme kihelkonnas, niitusid leidub iseäranis Karulas, ja põllud valitsevad Valga ja Tõrva vahel ning servavad laialdaselt Mustoja sängi.
  15. Irboska-Laura metsade, puisniitude ja põldude valdkond asub Otepää-Võru valdkonna ja riigi piiri vahel. Tema idaosas valitsevad — 3-verstalise kaardi järele otsustades — puisniidud, lääneosas metsad. Põldusid on Irboska ja Laura ümbruskonnas, soid ja rabasid keskosas (Velje järvest lääne pool) ja ida pool Irboskat, Vene piiri läheduses.
 
-----------------------------------------
1) Mõistagi on liht-põhivormide levimise kindlakstegemine ainult siis võimalik ja tarviline, kui uuritud ala on väike ja joonistatava kaardi mõõt küllalt suur.
2) Selles töös ei ole mul olnud võimalust tarvitada Petserimaa piiriäärse ala uut 1-verstalist kaarti, mispärast Eesti kaguosa on jaolt puudulikult esitatud. Kaardi väikesest mõõdust oleneb, et vormid, millede väljasuurus vähem kui 3—4 km, enamasti ei esine.
3) Suuremad asulad ja kirikud on kaardile ainult orienteerumise kergenda­miseks märgitud.
4) See asjaolu oleks uurimise vääriline. Kas on kõnealused niidud tagajärg inimese tegevusest, nagu oleks põhjust oletada, või on nad vanemad?
5) Puhja kiriku ida-ja kirdepoolne ümbrus, mis, nagu kaardilt näha, kultuur­ala, oleks kartogrammil (joon. 3) pidanud olema viirutatud. Eksikombel jäi ta valgeks.


 

EST EN DE ES RU  FORUM

       

Minu looduskalender

Aita teha Looduskalendrit - saada oma tähelepanekud ümbritseva looduse kohta. Vajadusel lisa pilt või video.

Minevik

Looduskalender.ee viidakogu

Teised kaamerad  Videod
Must-toonekure videod Lõuna-Belgiast Kurgede ränne (2008-2010) Korallnarmik (2011)
Linnukaamerad Hollandis Kotkaste ränne (2008-2010) Kure TV (2011)
  Raivo rännakud (2007) Kure TV 2 (2011)
  Tooni rännakud (2007) Merikotka TV (2010-2011)
 
 
    Konnakotka-TV (2009-2011)
    Seire-TV (2009)
    Kure-TV (2009)
    Talvine kotka-TV (2008)
    Sea-TV (2008-2009)
© Looduskalender.ee | [mobile] | [e-mail] [Twitter] [Facebook] [Youtube] [Issuu] [RSS] [login]
Väljaandja: MTÜ Fenolo Veeb: Reisijutud.com Pildid, videod ja helid on õigustega kaitstud!
Saidil olevat teavet võib kasutada, kui on viidatud teabe allikale ja autoritele.
  

Powered by Drupal.