looduskalender.ee

       Inimkond, neljas ja ühtlasi ka viimane maastikkude määramises arvesse võetav element ehk algosa, avaldub maastikus alaliste ja ajutiste teguritena, nii otsekoheselt kui kaudselt.
       Otsekohese tegurina — indiviidina, indiviidide rühmana — on inimene ikka ajutine nähtus. Esiti regionaalselt kui liikuv eluvorm, teiseks selle läbi, et ta tarvitab looduses esinevaid või enda ehitatud varjupaiku, kolmandaks selle tõttu, et teised elemendid oma varjavate ja silmatorkavamate teguritega paljudes maastikkudes takistavad teda kehaliselt esinemast.
       Alalise tegurina esineb inimene ainult kaudselt oma tegevuse tagajärgede läbi. Need kaudsed avaldusvormid seisavad koos teiste elementide osadest, mis ühel või teisel viisil ümber töötatud ja uuesti üles seatud, või millede välimuse ja arenemiskäigu peale inimene suuremal mõõdul on mõju avaldanud. Suurem osa kaudselt tekkinud antropogeograafilistest teguritest on liikumata. Liikuvad on peaasjalikult ainult liikumisabinõud maismaal, veepinnal ja õhus. Võime ka neid alalisteks pidada selles mõttes, et nendel enamasti pole, nagu inimesel, ulualust, mis neid ajutiselt kataks.
       Antropogeograafiliste valdkondade määramises tuleb tähelepanu pöörata ainult alaliste, s. o. kaudselt tekkinud tegurite peale. Meid ei huvita seekord inimese antropoloogilised omadused, milledel ülepea maastikulist väärtust ei ole, ka mitte riided, hulgaviisiline esinemine ja rahvastiku tihedus ning teised küsimused, mis ühenduses inimesega kui eluvormiga.
       Alalised avaldusvormid esinevad liht- ja liit-põhivormidena ning rühmvormidena ehk vormirühmadena. Inimesmaateaduslik liht-põhivorm on peaasjalikult ühest algosast koosseisev ja kitsalt piiratud otstarbeks valmistatud üksus. Elumaja ehk elamu, kirik, mälestussammas, vare, laev, vagun, lennuk, maantee, sild on liht-põhivormid. Liit-põhivorm seisab enamasti koos rohkem kui ühest algosast ning peegeldab suuremat inimese tegevuse vahelduvust. Liit-põhivorm on näit. õu, kus peale elamu või elamute veel kõrvalhooned, hoov, aed ja ümbritsev tara; edasi rong, killavoor, raudteejaam hoonete, raudteede, vedurite ja vagunitega, sadam oma veeala, rannaehituste ja alustega jne.
       Liht- ja liit-põhivormid ühinevad vormirühmadeks. Asula (saks. Siedelung) on ainult sel juhusel põhivorm, kui temas on üksainus elamu (üksikelamu, erakelamu) või õu (üksikõu, erakõu). On elamuid ja õuesid asulas rohkem, siis muutub ta vormirühmaks: külaks, alevikuks, aleviks, linnaks. Maismaa vormirühmades on tingimata tarviliste teguritena ühendavad, maastikuliselt esinevad teed, ning võimalikkude teguritena — seda rohkemal arvul, mida suurem on asula — mitmesugused majanduslised seaded (tehased j. t.) ning vaimliste harrastuste läbi tingitud ehitused (koolid, kirikud, teatrid j. t.). Mida vahelduvamad on teiste algosade tegurid alal, kus säärane vormirühm asub, ning mida kõrgem on kultuur, seda mitmekesisem ja keerulisem on see antropogeograafiliste tegurite kompleks.
       Inimkonna mais-valdkondade määrang põhjeneb peaasjalikult liikumata tegurite omaduste ja levimuse peale, kuna vesi-valdkondade defineerimises ka liikuvad alalised tegurid on arvesse võetavad. Anökumeeniline, s o. väljaspool inimese eluala asuv meri on maastikuliselt hoopis teistsugune kui veeväli, mis kubiseb laevadest. Ehk küll igaüks nendest alustest on regionaalselt ajutine nähtus, on neid siiski säärasel merel alaliselt teatud arvul, s. o. merimaastik omandab nende läbi teatud alalise joone, mis iseäranis tähtis ulgumerel, kus maastikuliselt mõjuvate algosade arv on väike ja nende avaldumisviis monotoonne.
       Samati kui elamud ja õued, esinevad teedki mitte ainult põhi-vormidena, vaid ka vormirühmadena. Jalgrajad, vähemad ja suuremad maanteed ning raudteed ühinevad maisteestikkudeks, kanalid, s. o kunstlikud vesiteed, kanalistikkudeks. Jõgiteed, mis kuuluvad loodus-vesiteede hulka, moodustavad jõgiteestikka, mis aga kitsamad kui vastavad veesooned ning selgete piirideta. Teed järvedel ja jõgedel sellevastu ei esine sugugi maastikus, sest nad on ainult loodissihis piiratud. Ja veel ebamäärasemad on teed õhus.

                                                   *

       Inimkonna maastikuliste tegurite üksikasjalisem hindamine näitab, et antropogeograafiliste valdkondade määramine ja piiramine peab põhjenema kõigepealt elamute ja õuede rühmitusviisi ja levimuse ning maisteestiku tiheduse peale. Põhivormide suurus on teise järgu tähtsusega küsimus, ja vormiosised on ainult sel juhusel arvesse võetavad, kui nende läbi on tingitud teatud, regionaalselt esinev joon. Eestis on aga kõnealuste osiste vahelduvused sedavõrd väikesed, et võime need maastikulises pealiigestuses tähele panemata jätta.
       Et topograafilisel kaardil on küllalt üksikasjalikult esitatud nii üksikõuede suurus kui asulate põhijoon ja levimus ning maisteestik, siis võime Eesti antropogeograafilised valdkonnad 1-verstalise kaardi abil selgitada. Tuleb joonistada — ettevaatlikult üldistades — kaart, mis näitab asulate arvu, suuruse ja levimuse ning suuremad maisteed.
       Ehk küll seesugune kaart põhjeneb jaolt vananenud ainese peale — on ju iseäranis teestik muutunud — ja esitab küsimuses olevad tegurid palju suurematena kui nad kaardimõõdu järele peaksid olema, on ta siiski täiesti tarvitatav. Sest suuremaid muutusi valdkondade vahekorras ja üldomadustes ei ole viimaste aastakümnete jooksul ilmsiks tulnud, ja tehnilistest põhjustest olenevad liialdused esinevad igas kaardi osas ühetaoliselt, kergendades ainult iseloomustavate joonte selgitamist.
       Juurdelisatud kaart mõõdus 1: 1 000 000 põhjeneb selle materjali peal, mida meie 1-verstaline kaart pakub. Ainult Petserimaa lõunapoolik ja väike ala Rõuge ja Vastseliina kihelkonna lõunapiiril on joonistatud 3-verstalise kaardi järele.
Näeme, et asulad ja teed peegeldavad oma levimuses inimese elu ja tegevuse vahelduvaid, teistest elementidest olenevaid eeldusi. Maismaa suurimad anökumeenilised alad leiame Pärnu lahe ümbruskonnas ja Peipsist põhja pool, kus kõige laiemad sood ja rabad ning metsad; vähema ulatusega asulateta ja teedeta alasid on muu seas Võrtsjärvest kirde pool, kohati lääne pool Peipsit, Hiiumaa keskosas ja Risti kihelkonnas. Tihedama asustuse pea-alasid on neli: Harjumaa lääneosa, Järvamaa idapoolik ühes Virumaa lääneosaga, suurem osa Tartumaad ühes Võrumaaga ning Viljandimaa lõunaosa. Vähematest asustusaladest esinevad selgesti Vana-Vändra, Põltsamaa, Palamuse-Äksi ning Matsalu lahe ümbruskond.

       Asulate rühmitusviisis tulevad nähtavale mitte ainult pinnavormide, vee ja taimkatte, vaid ka ajalooliste tegurite mõju. Vooremaastiku viirulisus on sünnitanud rida- ja ahelkülasid Palamusel, Laiusel, Äksis ja Kolga-Jaanis; Peipsi ranniku kaluritel on pikad, kitsad tänav- ja ahelkülad; madaliku jõgesid ja läbi soode ehitatud teid servavad üksikõuede pikad read või ahelkülad; kirdepiiril ja Petserimaal, kus slaavi mõju ja teistsugune administratsioon aastasadade jooksul on mõjunud, on õued rühmitunud suurteks tänavküladeks, mis meie kaardil sedavõrd selgesti esinevad, et võiksime nende levimuse põhjal vähemalt Pihkva kubermangu vana piiri kaunis täpsalt üles joonistada.
       Vähem selgesti tulevad asulate ja teede kaardil ilmsiks maakondade piirid. Harjumaa edela- ja jaolt kagupiir ning Järvamaa kagu- ja Virumaa edelaraja on ainukesed, mida võime jälgida, sest nad esinevad valgemate, vähem asustatud vöödena. Kuid see kokkukõla ei olene nähtavasti sellest, et kõnealused administratiivsed jooned oleksid olnud asustamisele ja liikimisele tõsisemaks takistuseks, vaid teistsuguseist, loodusest olenevaist raskusist.
                                            *
       Eesti liigestus antropogeograafilisteks valdkondadeks (v. joon. 4.) põhjeneb eespool selgitatud asulate ja maisteede kaardi peal. Selles töös on järgmised põhimõtted olnud mõõduandvad:

 

Joon. 4. Eesti asulate ja maisteede valdkonnad ning maakondade piirid. (Tüübilised alad tihedamini viirutatud, piirivööd ja ülemineku-alad valged. Mustad jooned — maakondade piirid.)

1. Hiiumaa rannikuasulate valdkond. — 2. Saaremaa sumbkülade ja mõisate valdkond. — 3. Risti haja-asulate ja hõreda teestiku valdkond. — 4. Haapsalu-Lihula väikeasulate ja ahelkülade sega-valdkond. — 5. Mihkli-Tõstamaa üksikõuede ja ridakülade sega-valdkond. — 6. Ruhnu üksikküla. — 7. Pärnu erakõuede, ahel-külade ja hõreda teestiku sega-valdkond. — 8. Vändra-Pärnu rida-asulate valdkond. — 9. Tallinna-Rapla sumbkülade ja tiheda teestiku valdkond. — 10. Loksa- Aegviidu haja-asulate ja hõreda teestiku valdkond. — 11. Rakvere-Tapa suurkülade, mõisate ja tiheda teestiku valdkond. — 12. Jõhvi-Narva hajaliste sumb- ja tänavkülade valdkond. — 13. Alutaguse üksikõuede, tänavkülade ja hõreda teestiku valdkond. — 14. Tartu rööpkülade ja mõisate valdkond. — 15. Laevaküla-Kavilda üksikõuede ja hõreda teestiku valdkond. — 16. Türi-Põltsamaa sumbkülade ja tiheda teestiku valdkond. — 17. Viljandi-Helme suurõuede ja tiheda teestiku valdkond. — 18. Peipsi-äärne tänavkülade valdkond. — 19. Otepää-Haanja väikeõuede, mõisate ja tiheda teestiku valdkond. — 20. Petseri tänavkülade valdkond.

 

1. Hiiumaa rannikuasulate valdkond mahutab endasse Hiiumaa ja teda ümbritsevad vähemad sisemere saared. Peasaare rannikud on kohati, iseäranis Keinas, õige tihedalt asustatud, kuna keskosa on pea asulateta ja teedeta. Üksikõued valitsevad, kuid on ka sumb-, ahel- ja tänavkülasid (Keinas, Kassaarel, Emas- tes, mõningas ka Pühalepas). Suurim asula on Kärdla, kuid antropogeograafiliseks keskuseks on siiski Keina, kus ka teestik kõige tihedam.
2. Saaremaa sumbkülade ja mõisate valdkond, kuhu kuuluvad, peale Saaremaa, Muhumaa ja vähemad läheduses asuvad saared, on võrdlemisi ühetaoliselt asustatud. Suuremaid valgeid alasid kaardil ei ole. Kõige rohkem on asulaid edela- ja lääneosas (Kuresaarest põhja ja loode pool ning Kihelkonna rannikul). Mõisaid on palju, samuti väikeõuesid. Sumbkülad etendavad tähtsat osa Kärlas, Kaarmal ja mujal, ahelkülasid leidub nii rannikutel (Jamajas) kui Saaremaa siseosas (Valjalas, Karjal) ja Muhus. Keskuseks on Kuresaare, kust maanteed lehvikutaoliselt harunevad. Kitsarööpaline raudtee, mis ühendab Muhumaa Kuresaarega, ei ole veel täies ulatuses liikimisele avatud (ainult edelaosa on asulate ja teede kaardile joonistatud).
3. Risti haja-asulate ja hõreda teestiku valdkond ulatub idas ja lõunas pea Tallinna-Haapsalu raudteeni, läänes Sutlepa ja Oru valla ranniku-asulateni ja mahutab endasse, peale mandriala, Pakri saared ja Osmussaare. Keskus, kus valitsevad suured sood ja rabad, on pea anökumeeniline, servaosades valitsevad väikesed haja-õued. Pakri saartel on paar suuremat sumbküla. Teid on vähe.
4. Haapsalu-Lihula väikeasulate ja ahelkülade sega-valdkond ümbritseb Matsalu ja Haapsalu lahte ning käsitab Noarootsi poolsaare, Vormsi saare ja vähemad ranniku-saared. Võrdlemisi tihedalt asustatud ala, kus esinevad, peale tüübiliste Läänemaa väikeõuede, ahel- ja tänavkülad (Lihula alev, mis tüübiline tänavküla, on pea 2 km pikk!). Vormsil on mitu sumbküla. Teestik on tihe Ridalas, Martnas ja Nigulas. Keskus: Haapsalu.
5. Mihkli-Tõstamaa üksikõuede ja ridakülade sega-valdkonda kuulub Lääne-Eesti suure poolsaare edelaosa Haapsalu-Lihula valdkonna ja Pärnu lahe vahel ning Pärnu saared (Kihnu, Manilaid j. t.). Rannikul, Tõstamaa järvedest ida pool, Audru kirikust põhja pool ja Pärnu-Lihula maantee läheduses on asulaid palju, kohati pikkade ridadena, kuid valdkonna suurem osa on üsna hõredalt asustatud, jaolt koguni anökumeeniline (Jõõpre rabade kompleks). Õued on enamasti väikesed ja esinevad üksiti. Ahel- ja tänavkülasid leidub Pärnu lahe rannikul (Audru vallas) ning paaris kohas Mihkli läänepiiril ja Varblas. Teestik on hõre.
6. Ruhnu üksikküla. Asub samanimelisel saarel.
7. Pärnu erakõuede, ahelkülade ja hõreda teestiku sega-valdkond ulatub Liivi lahest Saarde ja Kõpu kirikuni ja Tori alevi lähedusest Läti piirini. Ta mahutab endasse Eesti suurima anökumeenilise ala, Kikepere raba, mis üle 25 km pikk ja kuni 16 km lai, ja peale selle terve rühma vähemaid asustamata alasid. Liivi lahe rannik on sellevastu tihedalt asustatud (palju ahel- ja tänavkülasid!). Võrdlemisi rohkesti on antropogeograafilisi põhi- ja rühmvorme ka valdkonna kaguosas ja Reiu jõe randadel. Pärnu-Mõisaküla raudtee jookseb loode-kagu sihis läbi valdkonna.
8. Vändra-Pärnu rida-asulate valdkond asub Pärnu ja Kasari jõgikonnas, Pärnu linna, Lelle alevi ja Kullamaa kiriku vahel. Õued servavad jõgesid ja suuremaid teid ridades, ühinedes kohati ahelküladeks, harvemini sumbküladeks. Jõgede vahealad on osalt veel asustamata, teid on võrdlemisi vähe. Keskuseks on Pärnu linn, alevitest mainitagu Sindi ja Tori.
9. Tallinna-Rapla sumbkülade ja tiheda teestiku valdkond langeb suurelt osalt kokku Harju maakonnaga. Ta on tihedalt asustatud. Väikesed õued rühmituvad sagedasti sumbküladeks; harvemini tuleb ahel- ja tänavkülasid ette. Maanteede võrgu silmused on kohati, näit. Raplas ja Juurus, õige väikesed, ja raudteed jooksevad läbi valdkonna edelast, lõunast ja kagust, ühinedes Tallinnas, mis on valdkonna keskuseks. Vähematest antropogeograafilistest sõlmekohtadest on Baltiski, Keila, Kohila ja Rapla nimetatavad.
10. Loksa-Aegviidu haja-asulate ja hõreda teestiku valdkonnas, mida piiravad Soome laht, Tapa ja Paide kultuurialad, Tallinna-Viljandi raudtee ja Tallinna-Rapla valdkond, valitsevad üksik- ja erakõued. Ainult piiride läheduses, näit. Soome lahe rannikul ja Türi kihelkonnas, on mõnda rühmvormi. Maanteid on vähe, raudtee käib ühes kohas lääne-ida sihis läbi valdkonna. Mainimisväärilisi keskusi ei ole.
11. Rakvere-Tapa suurkülade, mõisate ja tiheda teestiku valdkond vastab pea täielikult Rakvere-Peetri suurpõldude ja kultuursalude valdkonnale (v. eespool). Suuri külasid — sumb-, ahel- ja tänavkülasid — on rohkem kui teistes valdkondades; linnu esindavad Paide ja Rakvere, alevitest mainitagu Tapa, Ambla, Väike-Maarja ja Koeru. Valdkonnas ühinevad raudteed Tallinnast, Narvast, Tartust, Paidest ja Kundast. Teestik on paiguti, näit. Rakvere, Väike-Maarja ja Tapa ümbruskonnas ning Järva-Jaanis, väga tihe. Asustamata aladest on ainult üks mainimisvääriline, nimelt Väike-Maarja, Viru-Jaagupi ja Simuna piiril asuv metsala.
12. Jõhvi-Narva hajaliste sumb- ja tänavkülade valdkond servab Soome lahte 5—20 km:i laiuse vööna. Tema eraldamine Alutagusest on tihedama asustuse ja teestiku ning raudtee läbi tingitud. Peakeskus — Narva, suurim alev — Narva Jõesuu ning kõige pikemad tänavkülad asuvad idaosas, Vene piiri läheduses. Tähtsad kohalikud keskused on Jõhvi ja Lüganuse, millede ümbruskonnas on palju asulaid ja tihe teestik. Võrdlemisi suur asustamata ala avaneb Purtse jõgikonnas, Lüganuse kiriku ja Kohtla kaevanduse vahel.
13. Alutaguse üksikõuede, tänavkülade ja hõreda teestiku valdkond küünib Kunda jõest Vene piirini ning Jõhvi-Narva valdkonna lõunapiirist Peipsini ja pea Torma kirikuni. Narva jõe randadel ja Vene piiri ligidal valitsevad üksiti esinevad, enamasti suured tänavkülad. Neid on ka Peipsi rannikul, iseäranis lõuna pool Lohusood, kus lahutavad vahealad nende vahel on sedavõrd väikesed, et võiks rääkida ühest ainukesest hiiglapikast, randa servavast külast. Sisemaa on suurelt jaolt asustamata; valitseb puutumata loodus ja teid on vähe. Ainult Avinurmes ning Iisaku kiriku ja Kuremäe kloostri lähemas ümbruskonnas on asulaid rohkem. Valdkonna tähtsamad alevid — Vasknarva, Lohusoo ja Mustvee — on Peipsi ääres.
14. Tartu rööpkülade ja mõisatevaldkond langeb kokku suurvoorte ja kuplite valdkonnaga (v. eespool). Tema külad — ridakülad ja ahelkülad — on kõik sihitud loodest kagusse, samuti kui voored. Ka teed jooksevad suuremalt jaolt samas sihis, voori kasutades. Üldjoontes võetud on ala ühetaoliselt asustatud. Ainult Kaiu järvest ida ja lõuna pool on õuesid hõredamalt. Läänepiiril, soise tasandiku läheduses, jookseb Tartu-Tallinna raudtee. Peakeskus on Jõgeva alev.
15. Laevaküla-Kavilda üksikõuede ja hõreda teestiku valdkond on suurelt osalt asustamata, soine ja metsane ala Võrtsjärve, Tartu linna, Kolga-Jaani ja Kursi kiriku vahel. Õued on väikesed, külasid esindab ainult Palupõhja Emajõe rannal, ja Tartu-Kursi maantee on valdkonna ainuke suurem maistee.
16. Türi-Põltsamaa sumbkülade ja tiheda teestiku valdkond asub Võrtsjärve, Vana-Vändra, Paide ja Kursi vahel ning jaguneb neljasse tihedama asustuse alasse: Türi, Võhma-Pilistvere, Põltsamaa ja Kolga-Jaani. Sama alamliigitus tuleb ka teestikus ilmsiks. Näeme kaardil neli ämblikuvõrgu taolist tihedamat ala, milledest Kolga-Jaani ebaselgem kui teised ja millede vahel ainult mõned ühendavad „niidid“, mis jooksevad läbi hõredamalt asustatud mets- ja soomaade. Türi on ühtlasi ka Tallinna-Viljandi ja Türi-Tamsalu raudtee sõlmekoht.
17. Viljandi-Helme suurõuede ja tiheda teestiku valdkond asetseb lääne pool Võrtsjärve ja ulatub lõunas Läti piirini. Ta on tihedasti asustatud ala, kus elanikkude jõukus nähtavale tuleb muu seas ka õuede suuruses. Hõredamalt on õuesid kohati Võrtsjärve rannal, Veise ja Õisu järve ümbruses ning Läti piiril. Põhjapoolikus on keskuseks Viljandi, lõunaosas jagavad neli alevit (Mõisaküla, Abja-Paluoja, Nuia ja Tõrva) selle au eneste vahel.
18. Peipsi-äärne tänavkülade valdkond servab järve Kodavere ja Võõbsu vahel. Siia kuulub ka Piirisaar. Kõige tüübilisemad on tänavkülad valdkonna põhjaosas. Kodavere ja Varnja vahel, kuna lõunapoolikus kohati sumbkülad ja tihedad üksikõuede rühmad (Räpina ümbruskonnas) etendavad tähtsamat osa. Kuid ka seal on mitu selgejoonelist tänavküla (Sosnitsa, Mehikoorma, Piirisaare külad, Võõbsu). Maisteid on haruldaselt vähe. Keskusteks on Kallaste ja Võõbsu-Räpina.
19. Otepää-Haanja väikeõuede, mõisate ja tiheda teestiku valdkond on Eesti asulate ja teede vald-kondadest suurim. Teda piiravad põhjas Laevaküla-Kavilda ja Tartu valdkond, idas Peipsi-äärne valdkond ja Petserimaa, lõunas Lätimaa ja läänes Väikese Emajõe org ja Võrtsjärv. Õuede väiksus, mis valdkonnale suuremalt osalt iseloomustav, oleneb rohkem reljeefi lõpmata vahelduvusest kui ajaloolistest põhjustest või majanduslistest eeldustest. Asustus on tihedam kui kuskil mujal Eestis. Esimesel kohal on selles suhtes mõned alad Põlvas ja Rõuges. Hõredamalt on õuesid Võru järvede ia Haanja kuplistiku vahel ning edelaosas, Karula, Hargla ja Rõuge piiri läheduses. Ahelkülasid on kohati Põlvas ja Mustoja orus. Teestik on tihe iseäranis Kambja lõunaosas, Rõngus, Kanepi, Antsla ja Vagula järve vahel ning Rõuges. Valgast harunevad raudteed Tartu, Võrru ja Harglasse. Valdkonna põhjaosas on keskuseks Tartu, lõunaosas võistlevad Valga ja Võru; alevitest on tähtsamad Elva, Nuustaku, Sulbi ja Antsla.
20. Petseri tänavkülade valdkond vastab pea täiesti Petseri maakonnale. Põhjapoolik, umbes kuni Panikovitsani, on slaavi tänavkülade ala, lõunapoolses osas, Laura ümbruskonnas, kus Läti mõju avaldub, on üksik- ja sumbkülad enamuses. Valdkonna pealinn, Petseri, on ka teestiku keskuseks. Teise järgu sõlmekohad on Irboska (Vana-Irboska) ja Laura. Võru-Pihkva raudtee ja Riia-Pihkva kivitee käivad läbi valdkonna.