looduskalender.ee

 

 

 

Vöötkakud on meil pesitsenud vaid üksikutel aastatel (oleme nendest ka teada andnud). Suht harva kohatakse ka läbirändajaid ning talvitujaid. Hilissügisesel nad meile tasapisi saabuvad ning olenevalt ilmastikust võib talvituma jääjaid olla kuni paarkümmend isendit. Suurema tõenäolisusega kas Pärnu- või Läänemaal, aga ka põhjarannikul.

 

Päris hästi tuntud händkakuga võrreldes on vöötkakk poole pisem, umbes haki suurune, aga samuti pika sabaga, mis võrdluses sobiks enam raudkullile. Kehapikkust neljakümne sentimeetri ringis, tiibade siruulatust paarkümmend sentimeetrit alla meetri. Vöötkakkude kaal võib isendite lõikes kõvasti kõikuda: veidi üle paarisaja grammi kuni pea neljasaja grammini välja.

 

Vöötkakke sugupooliti looduses eristad ei anna. Välimuselt ainus meil kohatav kakuliik, kelle kõhusulestikul võime märgata selgeid ristvööte. Lennupildis raudkullile sarnase sulestikuga. Nimetatuga võimegi vöötkakku segi ajada sest päevane jahipidamine sobib ka raudkulli tegemistega. Jahti peetakse enamuses avamaastikel, põllumassiividel või raielankidel, kus uruhiiri kütitakse. Vöötkakud peavad lugu kõrgetest vaatluskohtadest ning iseloomulikuks võib pidada paiga- ehk rappelendu.

 

Vöötkaku sulestikus märkame musta-, tumepruuni, valgekirjut, nende pea on teiste kakulistega võrreldes proportsionaalselt väike. Valkjat nägu ümbritsevad mustjad vöödid ning kergitatud kulmud ja kollaste silmade pilk tundub „läbitungiv“, seda rõhutab veelgi röövlinnu kollane nokk. Jalad sulised, küünised mustjaspruunid.

 

Läbirändajad liiguvad palju ringi, kuid talvituma jäänud vöötkakk võib toitumiseks piisava saagi olemasolul tegutseda päris paigatruult - vaid mõnel ruutkilomeetril.

 

Vöötkakk