looduskalender.ee

Meie raadiosaatjatega hundid "Hall" ja "Habe" rühmavad ringi meie laantes ning ei tea hoolida sellest, mida inimesed neist arvavad. Aga inimeste arvamus loeb.
 
Hiljutine uuring Ameerikas (DOI: 10.1111/cobi.12009) näitab hästi, et huntide alalhoid ja ka populatsiooni taastamine on täis vastuolusid ning kontraste. Uurimistöö võtab kokku muutused inimeste arvamuse osas enne ja pärast hundi eluala taastamist Wisconsinis.
 
Ilmnevad huvitavad asjaolud. Kui hunt on juba korra hävitatud ning kunagine elukoht uuesti taastatakse, toob see loomulikult kaasa muutuseid ökosüsteemides. Inimesed on aga vahepeal harjunud nö hundivabade elupaikadega ning peavad seda normiks, aga mitte hälbeks. Seetõttu toob huntide tagasitulek esialgu kaasa suhtumise muutmise halvemuse suunas. Selle arvamuse muutumise põhiliseks mootoriks polnud Wisconsinis mitte niipalju karjakasvatajate hirm oma loomade pärast, kui just jahimeeste nägemus hundist, kui liig tugevast konkurendist teistele jahiulukitele.
 
Mida sellest järeldada? Ikka seda - kui hundid on meie pidevad kaaslased, siis oleme nendega harjunud ning nende elutegevus meie kõrval ei tekita erilist pahameelt. Kui nad on aga läinud, siis hundipopulatsiooni taastamine võib osutuda vägagi komplitseerituks, kuna inimeste hundiga kooselamise taasharjumine võib olla väga keerukas.
  
Nii et pikka iga "Hallile - Habemele" ja jätkusuutlikust nende suguvendadele.

Meist kaugel, kaovad inimmõjul kiiresti Sundarbani mangroovimetsad: LINK