looduskalender.ee

 

 

Suurkiskjaid peetakse üldiselt äärmiselt territoriaalseteks loomadeks. Territoriaalsus tähendab inimkeeles sellist käitumuslikku kohastumist kus oma kindlat eluala võõraste sissetungijate eest kaitstakse. Nii oma territooriumi piire kui ka sisemust uuendatakse pidevalt lõhnamärgistega. Need aga edastavad liigikaaslastele infot ala hõivatuse kohta. Hundid näiteks jätavad oma uriinimärgiseid keskmiselt iga 300… 400 meetri järel hästimärgatavale kohale milleks on näiteks mõni känd, kivi, puunott jne. On kindlaks tehtud, et üks konkreetne hundikari kasutab ööpäeva liikumisega umbes 10-20 % oma territooriumist. Seega uuendatakse märgiseid keskmiselt kuni paarinädalase intervalliga. Üldiselt on nii, et sellised nn. „lõhnajaamad“ on kasutusel laiemalt ning neid ei kasuta ainult ühe liigi esindajad.

 

Lühikeses videoklipis näeme kuidas see tegevus huntidel käib: dominantsed hundid ehk siis karja juhtloomad kasutavad uriinimärgistele lisaks tihtipeale ka maapinna kraapimist. Nii on märgistuskoht visuaalselt silmatorkavam ning kannab eneses lisaks ka varvaste lõhnanäärmetest eralduvale odöörile erinevat teavet. Videoklipis maapinda kraapiva isendi puhul on tegemist doninantse emasloomaga. Lisaks huntidele on konkreetse kuusepuu juurde oma"märgi maha" jätnud nii metsnugis, kährik, rebane kui ka ilves. Viimane aga eelistab "tagasihoidlikule" kuusepuule pigem murdunud haavaroigast, aga sellest juba järgmisel korral. 

 

Viimased uudised.

 

Robert annab teada, et kohtas täna 2. jaanuaril Võrus, Kubija metsa all siili: „Oli teine täitsa reibas ja sibas turtsudes ringi“.