looduskalender.ee

Päike on oma töö teinud ja Äntu Sinijärvelt jääkaane peaaegu lõplikult pühkinud. Ainult kõige lõunapoolsemas, paarisajaruutmeetrises järvesopis on puude varjus umbes sentimeetrine jääkiht. Samuti on jäävaba Rohejärv. Valgejärv seevastu on aga ikka veel pea täielikult kaanetatud. Ainult põhjapoolses kaldaservas on meetri jagu vaba vett. Pärast suurt sula on Sinijärves kuuajatagusest 10 - 12 meetrisest nähtavusest järel vaevalt kolmandik. Viiekraadises vees on väiksemad järveelanikud alustanud oma kevadisi toimetusi.

Esmakohtumised mõne uue liigiga on alati põnevad. Äntu Sinijärves avastasin seekordsel sukeldumisel enda jaoks luukaritsa (Pungitius pungitius). Seda ogaliku sugulast on nimetatud ka elamistingimuste suhtes Eesti kõige vähenõudlikumaks kalaks. Ligi pool sajandit tagasi leiti Kohila kandis üks eksemplar isegi kaevust. Ilmselt nägin seda iseloomuliku vingerdava ujumisstiiliga kala juba eelmisel korral, aga ei osanud siis teda lihtsalt ära tunda. Vilgas tegelane näitas end tookord ainult paariks sekundiks ja kaevus seejärel põhjamutta. Seekord sain ta koos oma kõikide ogadega kenasti pildile. Kuigi inglise keeles 'nine-spined stckleback' ja vene  keeles 'колюшка девятииглая', võib ogade arv seljal olla 7 ja 12 vahel.
 

Järvepõhjas lebaval kaserondil jalutas keskpäevases kevadpäikeses üks ehmestiivalise vastne, keda rahvas ka puruvanaks nimetab. Kuna tegemist 'hea lapsega' (eriti ahvenapüügile suunduvate kalameeste silmis), siis on sel tillukesel tegelasel veel teisigi nimesid - liivavana, kivivana, toruvana. Mina lisaks siia ritta ka lehevana, kuna nägin ühte isendit, kes oma koja ehitamisel oli järvekarbist eeskuju võtnud ja kahte lehekest nagu poolmeid enda ümber hoidis.