Kaanest kaaneni
Kuigi suurem osa elusloodusest toimetab oma asjaajamisi vesises keskkonnas, teatakse elust allpool veepinda oluliselt vähem, kui maapealsest loodusest. Veel vähem on enamusel inimestest aimu sellest, mis toimub veekogudes siis, kui nende pinda katab jäine kaas.
Üksiku puuroika all tunneb end kindlalt peitununa parajalt pirakas, aga talviselt loid ahven /Perca fluviatilis /, ümbritsetuna järve ainsa jäävaba laigu pinnalt tekkinud päikesesillerduse poolt joonistatud vikerkaartest.
Kuigi suurem osa elusloodusest toimetab oma asjaajamisi vesises keskkonnas, teatakse elust allpool veepinda oluliselt vähem, kui maapealsest loodusest. Veel vähem on enamusel inimestest aimu sellest, mis toimub veekogudes siis, kui nende pinda katab jäine kaas. Eesti selgeima veelise järve tiitlit kandvas Äntu Sinijärves tundub elu esmapilgul justkui seiskunud olevat. Talviselt jäises +3 kraadises vees on väheldasel põhjataimestikul ukerdamas näha vaid mõnda üksikut tigu ja puruvanakest. Kannatlikum jälgija võib aga kohata ka märksa suuremaid tegelasi.
Märtsikuus on konnad vee all veel justkui surnud. Paremal juhul liigutavad nad endid nagu aegluubis. Mitmed neist on oma sinaka värvi tõttu järvepõhjal kergesti märgatavad.
Kalda ääres luusib jääkaane all ringi üksik haug /Esox lucius/.
Esimesed märgid reaalse kevade saabumisest. Praod ja augud jääkaanes viitavad peatsele vabanemisele kuid kestnud jäävangistusest.