looduskalender.ee

 

Esimene jää Emajõel. Paremal Aiu jõe suue

 

Emajões on müstikat. Tema veetulvad, jäätumised ja sulamised ei ole alati loogiliselt ette ennustatavad või tagantjärgi põhjendatavad. Ent iga kord on need silmarõõmu pakkuvad ja vahel isegi lummavad.

 

Seekord naudin Emajõe jäist hingust Aiu luhal: samanimelise jõe ja Kärkna vanajõe vahel. See on üks neid paiku, kus pääseb esile Emajõe ainulaadsus: tema avar luht käänuliste lisajõgede, vanajõgede ja sootidega.

 

Jää-etendusele jõuan viimasel hetkel. Laiast jõesängist paistab vaid kitsas jääpeeglita veetriip, milles aeg-ajalt pääsevad liikuma pisikesed jäätükid. Vastu kanali serva puutudes sahisevad need jääkirmekillud salapäraselt. Ja oh imet – kaugelt läänekaarest on kuulda laululuikede luikamist!

 

Aiu luht ja Aiu jõgi

 

Emajõkke suubuva Aiu jääkate on priskem, ent kõndima see igatahes ei kutsu. Kalamehi siine jää juba kannab: jõele langenud härmatisel on jäädvustunud nende värsked jäljeread.

Päikeseloojangul aiman, et saabuv öö võib tulla saabunud jääst isegi põnevam. Hämarduva luha kohal algavad valguse vaatemängud: päikesepoolses taevalaotuses segunevad rohekassinised, kollased ja lillakaspunased toonid, kuupoolne taevas näitab samal ajal sünget tumesinist viirutust. Külma on üle kümne kraadi, ent õiget lund pole. Vaid maha langenud härmatis moodustab kulupruunis luhaheinas heledaid viirge ja laike.

 

Loomad ei liigu. Õhtutundide jooksul ei õnnestu mul kohata ühtki minki ega saarmast. Ka merikotkas ei lennanud täna kordagi üle luha.

 

Öö edenedes kaob kuu pilvedesse ja ilm pimeneb. Seejuures meenub üks kõhe-naljakas lugu, mis väärib siinkohal edasi jutustamist.

 

Kaldaroostik Kärkna vanajõel

 

Kuusteist aastat tagasi asus siinsamas, Kärkna vanajõel, merikotkastele mõeldud talvine lisasöötmisplats. Sõber Einar tõi platsile aeg-ajalt kalu ja einestamas käisid siis mõned merikotkad ning ronkade seltskond. Eks meil tuli siis plaan ka kotkaid pildile püüda ning me paigaldasime vanajõe kaldaroostikku varitsustelgi...

 

Ühel talveööl asusin siis varakult üle Ihama luha teele, et jõuda enne päikesetõusu pildistamistelki. Ilmaga mul ei vedanud, puhus tavatult vali tuul. Seal siis märkasingi, kuis läbi tuisu tuleb mulle vastu üks suur ja tume kogu. Aeg-ajalt tegi too viirastuslik olend lühikese peatuse, mille järel hakkas taas minu suunas liikuma. Pähe sähvatas mõte talveunest üles heitunud karust...

 

Heameel oli muidugi suur, kui tulija lõpuks ära tundsin – tontliku looma meenutav moodustis oli minu enda vaatlustelk, mille oli tuul jõekaldalt lahti rebinud ja mis nüüd lumel uperpallitades mind üles leidis.

 

Missugune ajastus! Taas kord õnnestus mul olla õigel ajal õiges kohas!

 

Veel pilte samalt retkelt: LINK

 

Looduskalendris ilmuvaid Alam-Pedja lugusid toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.