Suvel on õige aeg rääkida sarvedest

Postitas Aasta Loom - K, 19.07.2017 - 08.50
Avapilt
Sisu

Metskitse sarvede kuju ja tervis sõltub osaliselt ka söödud toidust. Metskits on taimetoiduline loom, kes sööb igasugu erinevaid asju: rohttaimi, puude ja põõsaste oksi ja võrseid, samblaid ja samblikke, aga vahel ka näiteks seeni. Pildil näsib sokk odrapõllul põld-konnatatart.

Foto: Tarmo Mikussaar

 


Kõigepealt olgu meelde tuletatud, et eestikeelne „sarv“ on väga üldine nimetus üsnagi erinevatele pealuust eenduvatele moodustistele ja ei anna ühest ettekujutust, millega tegu. Jättes siinjuures kõrvale ninasarvikute, kaelkirjakute, harksarvikute „sarved“, võime tõdeda, et isegi sugulaste nagu veislaste ja hirvlaste sarved pole üldsegi sarnased. Inglise keeles tähistatakse esimesi sõnaga horns ja teisi antlers, et oleks selge vahe, mis on mis. Veislaste ehk näiteks kitse sarvede sisemine osa on luust, mida väljastpoolt katab keratiinkest ehk seesama aine, millest koosnevad imetajate, sealhulgas ka inimeste küüned ja karvad. Sarvede kuju on liigiti vägagi varieeruv, aga ühiseks tunnuseks on, et need ei harune. Ka paljude liikide emasloomad omavad niisugust peaehet. Veislaste sarved kasvavad ja püsivad peas kogu elu. Seevastu hirvlastel nagu näiteks metskitsel on vaid isasloomad sarvekandjad (ainsaks erandiks on põhjapõder) ja nende üleni luust mitmeharuliste sarvede iga on lühike. Mingil ajal need irduvad, seejärel kasvavad uuesti ning on „töökorras“ vaid 5–6 kuud.
Esimesed sarvemüksud kasvavad metskitsetallel juba esimesel elusügisel. Need püsivad peas vaid mõned kuud ja varakevadel hakkavad arenema päris sarved, mis on enamasti piigikujulised, aga tublimatel sokupoistel kaheharulised. Parimas eas sokkudel on reeglina kolmeharulised sarved.
Sarvekännised arenevad laubaluu periostist. Neist laubaluu kännukujulistest sopistustest punguvad perioodiliselt uued sarved. Pärast järjekordsete sarvede ärakukkumist kattub veritsev kännis musta nahaga, mis kiiresti pakseneb ja muutub velvetisarnaseks. See paks närvide- ja veresoonterikas sametine kate kaitseb kasvavat sarve. Unearterist lähtuvad veresooned ulatuvad sarve tipuni, harunevad ja varustavad kasvutsooni vajalike ainetega. Paks nahk sisaldab ka verd tagasijuhtivaid veene. Velvetis on väga palju närve, mis tähendab, et kasvav sarv on väga (valu)tundlik organ. Tipmisele kasvutsoonile järgneb kõhretsoon, mis altpoolt alates jäigastub – muutub luuks. Sarvede arengut, s.t. erinevate protsesside näiteks kasvu ja luustumise tasakaalu koordineerivad kaks hormooni, somatotropiin ja testosteroon. Kui luustumisprotsess viibib, võib kasvav pehme sarv omaenese raskuse mõjul kõrvale kalduda ja nii tekivad kummalise kujuga „oinasarved“ või „kruvikeerajad“(nagu neid saksa jäägrikeeles nimetatakse).
Kui kogu sarv on kuni tipuni luustunud, saab verevarustus häiritud, sarve kasv lakkab ja teda ümbritsev kest „närtsib“. Kui ka närvid on „surnud“ ja sarvede tundlikkus kadunud, algab nende puhastamine, mida teostatakse kevadel. Metskitse isasloomad ehk sokud on kevadest sügiseni sarvilised, siis pudenevad need peast ja kogu tsükkel hakkab taas algusest peale.
Jooksuajal nagu praegu on sokul häid sarvi hädasti tarvis, sest nendest kui turniirirelvadest sõltub ka tema edukus teiste sokkude hulgas. Jooksuajast ja kitsede-sokkude üksteise tagaajamisestkirjutame lähemalt järgmisel korral.


Tiit Randveer