Must-lepalind

 

Must-lepalind        Phoenicurus ochruros

 

Must-lepalind ja Läti viinaralli

Juulikuu lõpu nädalavahetus. Läti Valka, sadakond meetrit Eesti piirist. Suur alkoholikauplus, tundub, nagu oleks pool Lõuna-Eestit siia kokku sõitnud. Parkla on täis, autod tulevad ning lähevad, kärud viina ja õllega veerevad poeustest, autode pagasiruumide poole.

Teen minagi oma tagasihoidlikud ostud ja jään auto juures ootama pealinna sõpru, kel „suuremad kvantumid“ varumisel. Seistes märkan äkki pisikest linnukest kes, putukad noka vahel, rahvamurrule tähelepanu pööramata kaupluse kõrvalhoone ventilatsiooniavasse lendab. Sisse ja välja, paari minuti pärast jälle tagasi. Siis saan mahti lindu täpsemalt silmitseda.

Tumemust rind ja kurgualune, sabaalune punakas-must - lepalind!

Kartmatult saalib linnuke rahva seas, nokib sealtsamast putukaid ja kannab neid käeulatuses olevasse ventilatsiooniavasse. Ükski inimene ei tee temast välja - materiaalsemad huvid on mängus.

Ventilatsiooniava

Mina astun tasakesi lähemale ja piilun avast sisse. Hämarast vaatavad vastu pea täiskasvanud lepalinnuhakatised. Kuidas tuli linnule pähe niisugusse kohta pesa ehitada?

Õhtul „tudeerin“ kodus kirjandust. Meil Eestis harv haudelind, esimesed pesitsused teadaolevalt alles läinud sajandi kuuekümnendatel aastatel. Siin Valkas, aga nõnda kättesaadavas kohas!

Käigu pealt valmib plaan. Järgmisel päeval, kui sõbrad ujumaminekut asutavad, palun ennast selleks ajaks kirjeldatud poe juurde viia. Kaasa võtan kaamera, lühema teleobjektiiviga sest seljavalu kiusab ja nõnda torkan ka vähem silma.

Nii olengi tagasi eilses kohas, kaamera käes ning paar tundi aega varuks. Rahvast liigub pea sama palju, kui eelmisel päeval ja fotoaparaati pannakse muidugi tähele.

Õnneks on lepalind ikka kohal ega lase ennast minust palju häirida. Saan pildistatud mõned seeriad, kui poest tuleb välja turvamees. Vaatab tükk aega eemalt ja küsib siis väga viisakalt, mis lindu ma pildistan. Mina linnu nime vene ega läti keeles öelda ei oska, annan aga teada et lind on võrdlemisi haruldane, eriti veel niisuguses kohas. Soovitan vaadata oma blogi, sealt leiab peagi pildi koos ladinakeelse nimega.

Turvamees kiidab fotoaparaadi objektiivi. Ütlen, et kodus on veel suurem, aga seda ei taha praegu seljahäda pärast tassida. Turvamees vangutab pead ja pakub: aga ma toon teile tooli, siis on kergem. Ja toobki. Järgmise tunni istun mugavalt haljasala servas, jalg üle põlve, ning jahin lepalindu.

Rahvas käib mööda ja vaatab. Kõrv püüab kommentaare: näe, seda väikest lindu pildistab!... Mis lind see on?... Varblane see küll ei ole...

Kui sõbrad saabuvad, viin tooli kauplusse tänuga tagasi, annan turvamehele ka oma pildiblogi aadressi: http://kerlaug.blogspot.com.ee

Järgmisel päeval leian statistikast, et Lätist on fotosid vaatamas käinud üle kolmekümne külastaja, aga tavaliselt kuu jooksul kusagil viie ringis.

Pilte arvutis sõeludes jääb ligi kolmesajast võetud kaadrist arhiivi jaoks alles tosinajagu. Tulemus on keskmine, aeg ei kulunud asjata.

Niisugune oli must-lepalinnu riigipiire ületav lugu ja moraal. „Viinaralli“ polegi ehk ainult patuasi ja silmad tasub loodusehuvilisel igal pool lahti hoida.