Vanasti nimetati kõiki täna tutvustatavaid punapuravikeks, aga täpsuse huvides tõdeme, et meie metsades kasvab vähemalt viis raskelt, aga eristatavat punapuraviku liiki. Seenelisele lihtsalt teadmiseks, et punapuravikud on nn mükoriisaseened, mis moodustavad ektomükoriisasid kasvavate metsapuudega ehk siis punapuraviku kasvukohal oleks oluline tähele panna ümbruses kasvavaid puuliike.

Kõik punase kübaraga puravikud on maru head söögiseened, mida võib koheselt pannile lõikuda, seenesuppi keeta, šnitslina praadida, marineerida, soolata või kuivatada. Puravike „kuldaeg“ meie metsades kestab. Punase kübaraga puravikke annab korjata oktoobri lõpuni.

 

Haavapuravik ( www.loodusemees.ee )

 

Haavapuravik ehk punapuravik või punapea     Leccinum aurantiacum

 

Juba seene nimi annab teada, et haavapuravikud on seotud haabadega nii leht-, kui segametsades ja neid võib heades kasvukohtades haavapuude all leida hulgi.

Mida seeneline esmalt märkab?

Seene lõikepind varrel muutub varsti hallikaslillaks ja mõne aja pärast mustjaspruuniks ning sama värvimuutus leiab aset seal kust seent korjamisel katsuti.

Haavapuraviku seeneliha on valge nagu seenejalgki: noorelt valgete, vanemal seenel kahvatu-roostepruunikate soomustega.

Seenekübar oranshikast kuni telliskivi punaseni, viltjas ja veidi üle seene serva ulatuva kübaranahaga.

Seenekübara alused torukesed kas valged või hallikad, aga vahel kollakad. Seenel puudub eriline lõhn.

 

Pomerantspuravik

 

Pomerantspuravik          Leccinum versipelle

 

Pomerantspuravikud on seotud kaskedega, kasvades puude all või läheduses ja seda nii lehtpuu-, kui segametsades. Heas kasvukohas võib neid olla massiliselt

Pomerantspuraviku lõikepind aga ka korjaja „näpujäljed“ seenel muutuvad roosakalt lillaks, aga vahest jala alusel isegi sinakasroheliseks.

Seenejalg valge, peente nõgimustade soomustega ja võib samblavaibas sirguda paarikümne sentimeetriseks.

Viltja seenekübara värv võib vahelduda kollakast- kuni punakasoranshini. Seenekübara alused torukesed valkjad.

 

Palupuravik

 

Palupuravik          Leccinum vulpinum    

                   

Palupuravikud kasvavad männikutes või männi segametsades ehk on seotud mändidega.

Palupuraviku kübaravärvus võib vahelduda rebasepunasest, roostepruunini. Seenekübara alused torukesed noorel seenel valged, hiljem hallid.

Silinderjas seenejalg algul valge, hiljem värvuvad soomused punakaspruuniks ja vanal seenel muutuvad peaaegu mustaks.

Valge seeneliha muutub lõikepinnal hallikasroosaks, aga veidi aja möödudes sinakashalliks.

 

Pargipuravik

 

Pargipuravik      Leccinum quercinum 

 

Pargipuravikud on seotud tammepuudega ja seega kasvukohtadeks tammikud, aga samuti pargid või isegi tammealleed.

Pargipuraviku seenekübara värvus võib vahelduda tumeoranshist kuni telliskivi punaseni.

Seenekübara alused torukesed kreemid.

Seenejalg valkjas, vananedes peente ja mustjaspruunide soomustega.

Seeneliha valge, aga lõikepind ja näpujäljed seenel muutuvad aeglaselt punaseks, lillaks või hallikassiniseks.

Punapuravik. Foto: http://www.projectnoah.org 

 

Punapuravik       Leccinum populinum 

 

Üks mükoloogide koolkond samastab haavapuravikud ja punapuravikud.

Punapuravikud on samuti seotud haabadega ja neid võime kasvamas leida nii leht-, kui segametsades.

Mida peaks huviline tähele panema?

Punapuraviku seeneliha värvus on hallikas.

Lõikepind seenejalal muutub hallikalt roosakaspunaseks, veidi hiljem sinakaspunaseks ja jääb lõpuks tumehalliks. Nii seenekübara kui -jala vigastuskohad võivad juba metsas olla värvunud sinakaks.

Nagu alul juba öeldus kõik kirjeldatud punase kübaraga puravikud on värskelt söödavad, segi ajamist teiste mürgiste seentega pole peljata vaja.

NB! Meelde peaks tuletama, et korjata ja süüa saab vaid neid seeni mida kindlasti tuntakse.