Elli Radingeri huntide raamatust lähemalt

Postitas Aasta Loom - E, 17.06.2019 - 09.00
Sisu

head read

Pildil vestlevad võsavillemitest raamatu "Huntide tarkus" autor Elli Radinger ja uukiuurija Peep Männil. Pildi autor: Dmitri Kotjuh, HeadRead2019. 

 

Maikuu lõpupoole toimunud festivalil HeadRead sündis põnev hunditeemaline jutuajamine saksa hundiuurija Elli Radinger ning eesti ulukiuurija Peep Männili vahel. Jutt käis peamiselt Elli raamatust „Huntide tarkus“, mis on ka eesti keelde tõlgituna nüüdseks juba aasta olnud meie poodides müügil.

Elli Radinger on endine advokaat, kes – avastanud end juristina õnnetuna – tegi elus kannapöörde ning tegeles viimased 30 aastat hoopis huntide käitumise uurimisega. Seda peamiselt Ameerika Ühendriikides, Yellowstone’i rahvuspargis. Oma raamatus on ta köitvalt selgitanud huntide karjaelu ja koostöö alustalasid, nende omavahelist suhtlemist, rituaale, võsavillemite eluviisi ja olemust. Eriti põnevaks teeb raamatu konkreetsete Yellowstone’i huntide elulugude või seikluste kirjeldamine.

Oleme Rahvuslooma lehel teile Radingeri raamatut pisut juba varem tutvustanud, kui rääkisime huntide ja ronkade vahelisest sõprusest. Et te aga raamatu stiilist ja sisust veelgi paremini aimu saaksite, toome siinkohal kiusatuseks paar lõiku.

Huntide mängulisusest kirjutab Elli järgnevalt: „„Kes teeb palju tööd, peab ka palju mängima!“ Tundub, et hundid elavad just selle moto järgi. Sellest hoolimata on mäng nende jaoks rohkem kui lihtsalt lõbu. See on sotsiaalne õppimise vorm. Huntide mäng on ülimalt sotsiaalne ja dopamiini eritumise tõttu seotud alati ülima heaolutundega. Ka täiskasvanud hundid mängivad tagaajamist, köievedu või peitust. Nad võtavad näiteks hambusse väikese peibutise, nagu toidutüki või kondi, ja uhkeldavad sellega ringi, kuni teised hakkavad neid taga ajama. Kutsikatega mängivad vanad hundid näevad välja, nagu oleksid leidnud nooruse allika. /.../ Ka peitusemäng tundub lõbustavat kogu hundiperekonda. Üks hunt peidab end lohku või künka taha. Ta piilub ettevaatlikult välja, et näha, mida teeb kaasmängija, ja tõmbub siis kähku peitu. Teine otsib või teeskleb otsimist. Niipea, kui ta on sattunud peituläinud hundi ligidusse, kargab too välja ja „ehmatab“ otsijat. Sellele järgneb metsik tagaajamine.“

Leinast huntide seas: „Et hundid ei suuda mitte ainult leinata, vaid võivad kurbusest ka surra, tõestab üks Kanadast pärit näide, millest rääkis mulle Saksa kolleeg Günther Bloch. Banffi rahvuspargis elas Cascade’i hundipere, kelle juhid olid Betty ja Stoney. Nad juhtisid 18 loomast koosnevat karja kaheksa aastat ning torkasid teiste pereliikmete hulgast silma oma rahuliku ja sõltumatu käitumise poolest. Sügisel leiti Betty hirvepulli korjuse juurest surnuna. Ta koosnes veel ainult luudest ja nahast. Kuidas ta oli surnud, see jäi selgusetuks. Laboriuuringud näitasid, et tema immuunsüsteem oli jäänud äärmiselt nõrgaks ja ilmselt oli tal mitu roidemurdu, millest enamik olid küll juba paranenud. Emase juhthundi surmaga hääbus kogu dünastia. Umbes kaks päeva hiljem leiti surnuna ka isane juhthunt Stoney. Ta lamas kerratõmbunult ühes lohus vaid mõne kilomeetri kaugusel Betty surmakohast. Põhjalikud laboriuuringud ei näidanud olulisi vigastusi. Erinevalt kaaslannast oli Stoney olnud väga heas füüsilises vormis. Tema surma põhjus jäi mõistatuseks. Millesse oli see tugev isahunt surnud? Kanada bioloog Paul C. Paquet avaldas jahmatava arvamuse: surma põhjustas murtud süda. Kui surnud oli Stoney partner, kellega ta oli üheksa aastat tihedalt koos elanud ja palju kutsikaid üles kasvatanud, ei tahtnud üksiku vanahärra süda enam edasi lüüa.“

Kirjeldatud võsavillemite kombed, emotsioonid ja läbielamised ei tundu hämmastavalt tuttavana mitte ilmaasjata. Raamatu üks põhisõnum (mis muuseas on ka mitmete ökoloogide ja bioloogide poolt kinnitatud) on, et „ükski loomaliik pole inimesega sotsiaalselt nii sarnane kui hunt“. Ennetades lugejate huvi minna ka ise hunte Yellowstone’i rahvusparki vaatlema, leiab raamatu lõpus lisaboonusena autori nõuandeid hundireisideks Yellowstone’is ja Saksamaal.

Rahvuslooma töörühm soovitab hundihuvilistele Elli raamatut soojalt ja entusiastlikult! Eesti keelde on tõlgitud kaks Elli Radingeri raamatut: „Vanade koerte tarkus“ ja „Huntide tarkus“.

 

Videopildil võib Ellist lühiintervjuud näha siin.

 

Laura Kiiroja

OLEREX TOETAB
RAHVUSLOOMA KODULEHTE.


Olerex logo

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.