Hirmsad loomad

Postitas Looduskalender - L, 23.05.2020 - 16.16
Autorid

Kirjutas ja Kuku raadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Puuk käel

Puuk käel ( www.loodusemees.ee

Sisu

Koroona ajal on mul tütar Aotähega kujunenud tavaks teha õhtueel üks pikem koerajalutamiskäik ümber ERMi ja nüüd olen avastanud palju uusi asju, mis hommikupoole sama teed käies silma pole jäänud.

Õhtul hämmastab alati lindude koor ja õhtupäikesepunas askeldamine. Kolmapäeval, kui mõisaaiast mööda killustikulist pargiteed alla vantsisime, jäin toppama vana pärna juures, et kingast kivi välja võtta. Vastu krobelist tüve toetades viskasin naljatades tütrele: “Ja kohe hakkab siin laulma ööbik!” Ja hetkepärast kostiski: “Too piits, too piits...” Tütrel läksid küll silmad suureks, aga temalegi meenus, et paar päeva tagasi olime siin pikalt seisatanud ja ööbikut lindistanud ning eriti kõlavalt hakkas ta tookord laulma just siis, kui omavahel vaikselt kõnelesime. Leidsime, et ongi selline liikumisanduriga ööbik. Rääkisin siis, et küllap ööbik juhib valjult toomepõõsa otsas lauldes tähelepanu ära oma pesalt, mis kusagil põõsastealuste nõgeste sees maapinnal. Ja et ööbikule on tegelikult praegu kõige ohtlikumad inimene oma niidumasinatega ja inimese toast kevadesse lastud kass. Mitte see kakupere, kes siinsamas pargis igal õhtul askeldab.

Aga kummalisel kombel räägitakse sel aastal looduskaitsekuul eriti palju just nendest tegelastest, kes inimesele ohtlikud on. Koroonakriis ei suutnud inimesi tuppa aheldada, aga seda tegi karupere, kes Vabaõhumuuseumisse sattus ja keda soomusauto ja tuletõrjeautoga kasti ajama siirduti.

Veel hirmsamad tegelased olevat sel aastal aga mürgised taimed, eriti karulauk, keda süües võib inimesi tabada kohtutav surm, sest nende pähe õnnestuvat ikkagi piibelehti süüa.

Ja kõige hirmsamad tegelased on muidugi puugid, keda õnneks sel aastal ümbrikutes metsast ära saatma hakatakse.

Paraku on nii, et hirm ja õudus müüb ning see jääb domineerima nende põnevate linnulugude ees, mida seekord looduskaitsekuu raames senisest enam inimestele meedia vahendusel püütakse rääkida.

“Kui hunti kardad, ära metsa mine!” öeldi vanasti ja kummalisel kombel on inimestes isegi hundihirm tasapisi alla jääma hakanud puugihirmule. Ja see on ka ainus, mida ka mina metsas kardan. Kardan tõsiselt, sest ta murrab nähtamatult nagu praegu koroonagi.

Ja nii mõtlen ma igal kevadel, kuidas end kaitsta. Lihtne on seda teha, kui lähete matkarajale, aegajalt oma riideid ja keha kontrollides saab puugid lihtsalt ära korjata. Mõnetunnise liikumisega on võimalik rutiinse kontrolliga rahulikult tegutseda.

Asi läheb keeruliseks aga siis, kui tahame tegutseda maakodus. Ei jõua ju iga tund ikka ja jälle endalt puuke otsida. Mingi hetk unustad. Lõputu küüslaugu ja lavendliõliga määrimine ei aita, sest selle lõhn lahtub.

Ja pole vist palju räägitud sellest, et paljud kevadised kulupõlengud on süüdatud selle mõttega, et puukidest pikas kulus lahti saada. Aga nii võib lahti saada ka oma maamajast ja metsast. Aga mida siis ikkagi teha?

Aitab kindlasti heina niitmine ja puugirikastes piirkondades võivad kaunid lilleniidud meile karuteene teha. Puugiteene. Sest pikas heinas elavad närilised ja linnud, kes on puukide vaheperemehed enne, kui nende arengujärk inimeseni jõuab ja kes on puugihaiguste depooks – nad ise haigust ei põe, kuid kannavad veres neid puukide kaudu edasi.

Ma olen oma maakodus püüdnud lahendada asja nii, et niidan igal kevadel tavaliste käiguteede kohad murutraktoriga üle ja õuemuru hoian madala. Madal õuemuru annab mu mesilastele ka pidevalt võililli ja valget ristikut, millest vihma ajal toitu otsida, kui kaugemale lennata ei saa. Pikas heinas need taimed hääbuvad.

Aga kui lähen nendelt radadelt või õuemurult välja, siis just praeguse veidi jahedama ilmaga, kuumust puugid ei salli, kontrollin end peale retke üle. Ja tegelikult on mu talus kindlad kohad, kus puugid elavad, need on enamasti loomaradadel, mida mööda ka inimesel liikuda meeldib.

Mul on olnud ka hull mõte, et peaks kevadel kuivema ja külmema ilmaga vedama enda järel suurt valget voodilina, sest puukidele meeldib sellistesse asjadesse klammerduda ja nii saaks puugid kokku korjata. Lina vedamine on ka teadlastel üks puugiloendusmeetod. Aga putukateadlane Urmas Tartes ütleb, et kuigi paarist tuhandest munast, mida puugiema muneb, õnnestub uuesti munejaks kasvada läbi mitmete moonete ja vaheperemeeste vaid paaril puugil, siis piisab, kui üks metskitse seljas rännanud puuk end puhtakskorjatud alale uuesti maha kukutab ja sinna uuesti oma paartuhat muna muneb.

Puugihirm on see, millest saab lahti rutiiniga. Aga see rutiin, end õues sellistel külmematel ja kuivematel päevadel toimetades üle kontrollida, tuleb endasse istutada. Puugikaardid siin ei aita, sest need tekivad ikka selle järgi, kus inimesi rohkem liigub. Mis ei tähenda, et neid huvitav teha ja jälgida ei ole.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.