Must-toonekurgede tervislik seisund on kesine

Postitas Looduskalender - K, 17.03.2021 - 09.09
Autorid

Keskkonnaamet annab teada

Veebikaamera kuvatõmmis

Image
Karl II ehitab pesa
Sisu

Karl II ehitab pesa

 

Must-toonekurg     Ciconia nigra

 

Must-toonekurg on kiiresti kahaneva arvukuse ja väga kehva sigimisedukusega kaitsealune linnuliik, kes on Eestis suures väljasuremisohus. Keskkonnaameti tellitud uuringust selgus, et üks must-toonekure kehva sigimisvõimet põhjustav tegur võib olla lindude veres leiduv suur elavhõbeda sisaldus, mis satub sinna tõenäoliselt toidu kaudu.

Must-toonekurgede pesitsemine ebaõnnestub sageli ka heas seisus elupaikades, selle põhjused on tihti ebaselged. 2020. aastal saavutas lennuvõime teadaolevalt vaid kümme must-toonekure poega kogu Eestis. Võimalike põhjuste väljaselgitamiseks diagnoosisid Eesti Maaülikooli Veterinaarmeditsiini ja Loomakasvatuse Instituudi loomaarstid võimalikke haigusi kokku kaheksal must-toonekurel ja hindasid nende tervislikku seisundit. „Lähenesime lindudele kui tavapärastele patsientidele, kelle tervisehädad vajavad diagnoosimist,“ ütles Eesti Maaülikooli loomaarst Madis Leivits.

Uuritud lindude verest leiti üllatavalt kõrged elavhõbeda (Hg) sisaldused, eriti vanalindudelt. Elavhõbe on organismi kuhjuv saasteaine, millel on palju negatiivseid mõjusid, põhjustades muutusi käitumises, aga ka tavalisest väiksemat sigivust ja nõrgemat immuunsüsteemi. Elavhõbe satub must-toonekure organismi ennekõike kalade kaudu, kellest ta toitub. Eestis tehtud Läänemere saasteainete uuringutest nähtub, et töönduslikes kalades leiduv elavhõbe ei ületa seatud normpiire inimtoiduks, ent valdavalt kaladest toituvate liikide jaoks võib see kogus siiski ohuks olla. Kus must-toonekured elavhõbedarikkaid kalu või muid veeorganisme söövad, pole teada. See võib toimuda ka rändel või talvitumisaladel.

Lisaks leiti kõigilt noorlindudelt suuõõnes ja söögitorus parasiteeriv kaan, kes imeb linnu verd ning võib põhjustada aneemiat ehk punaste vereliblede vähesust. Punased verelibled vastutavad hapniku transpordi eest organismis ning on olulised lindude pika rändetee edukaks läbimiseks talvitumisaladele. Üheks uuringu soovituseks oli edaspidi pesapoegade rõngastamisel kontrollida ka nende suuõõnt ja manustada suukaudset ravimit, mis aitab kaanidest vabaneda.

Kuigi üldiste järelduste tegemiseks on uuritud linde vähe, on saadud olulist teavet edasisteks uuringuteks. „Kindlasti on otstarbekas kurgede terviseseirega jätkata ning selgitada, kust elavhõbe lindude organismi satub. Selleks võib olla vajalik edasistesse uuringutesse kaasata must-toonekurega elupaiga ja käitumise poolest sarnaseid liike, kes ei rända. See aitaks selgitada, kas elavhõbe satub lindude organismi Eestist või mujalt,“ sõnas Eesti Maaülikooli loomaarst Madis Leivits.

Ka varasemad ohustatud liikide uuringud on leidnud tavapärasest suuremaid elavhõbeda sisaldusi ohustatud röövlindude organismis. Näiteks 2019. aastal leiti Keskkonnaameti tellimusel Eesti Maaülikoolis uuritud viie surnud kassikaku organismis suur elavhõbeda sisaldus. Kassikakud pole rändlinnud, nad pesitsevad enamasti rannikul ja toituvad sageli merelindudest ja kaladest.

Kuna praegu on ebaselge, kust elavhõbe ohustatud röövlindude organismi satub, tellis Keskkonnaamet 2021. aastal satelliitsaatjate paigaldamise kassikaku noorlindudele, et neid tõhusamalt uurida. „Loodetavasti saame nii selgust, kus kassikakud täpsemalt liiguvad ja toituvad ning selle kaudu aimu ka võimalikest elavhõbeda allikatest. Ka must-toonekurgede uuringud jätkuvad lähiajal,“ lausus Keskkonnaameti liigikaitse büroo juhataja Marju Erit.

Lisateave:
Madis Leivits, Eesti Maaülikooli loomaarst
mleivits@gmail.com
 

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.