VIDEOD: karupere ärevad hetked

Postitas Looduskalender - E, 13.06.2022 - 11.11
Autorid

Kirjutasid ja pildi ning videomaterjali lisasid Aivo ja Tristan Oblikas, https://aivooblikas.com/

Sisu

 Emakarule oli lahkuv talv toonud kaissu neli põngerjat. Pisikesed hullajad olid tormakad ja vajasid palju energiat. Viimast läks vaja ka kasvamiseks. Iga emakaru soov on, et tema silmateradest kasvaksid uhked ja võimsad KARUD. Emakarul oli juba üksjagu aastaid seljataga ning ta teadis väga hästi oma eelmistest pesakondadest, kui palju hoolt, armastust ja ennekõike energiat toidu näol põnnid vajavad. Sedapuhku oli neid 4 ning selle võrra oli ka vajadus toidu järele suurem.

karud

Kevad oli vaikselt suveks pöördumas, rohelus vallutas Eestimaa ning pisikesed jõnglased jaksasid juba pikemalt kaasa joosta. Tänasel õhtul võttis emakaru ette teekonna piirkonda, kus ta polnud jupp aega käinud.  Jõmpsikad jooksid kaasa, hullasid puude taga peitust mängida ja tegid igasugu pättust, mis eale kohane on. Emakaru tõmbas õhust  lõhna ning tajus teiste metsalõhnade sekka lootust toidule . Tal oli juba nii palju elukogemust eelnevatest aegadest kogunenud, et ta teadis väga hästi riske ja võimalusi. Kuna karudel on mais – juuni jooksuaeg, kus võimalikele paarilistele silma peale visatakse, on karusid rohkem liikvel. See aga tähendab koheselt ka seda, et ringi liiguvad ka suured isased mürakad, kellega kohtumine poegade elu ohtu võib seada. Aga nälg oli suur ja kõht vajas täitmist. Lähenedes lagendikule  oli emakaru eriti ettevaatlik. Ta kuulas igat krõpsatust, nuusutas igat tuulehingust. Ta sai väga hästi aru, et siin paigas polnud mõned päevad ühtegi karu käinud. See andis talle enesekindlust edasiliikumiseks

Veel mõned meetrid ja oldigi kaitsvate puude vahelt lagedamale jõutud ning kõik ninad olid ametis toidu otsimisega. 

(see foto on tehtud mu 10 aastase poja Tristani poolt, kes koos minuga karusid luuras)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

(see foto on tehtud mu 10 aastase poja Tristani poolt, kes koos minuga karusid luuras)

Möödus minut ning emakaru kõrvu jõudis tuttav heli. Need olid kellegi rasked sammud, mis rahulikul rütmil lagendikule lähenesid. Emakarul oli kogemust tänu elatud aastatele palju ning süda võpatas ehmatusest sees. Ta teadis väga hästi, kellele need sammud kuuluda võivad. Ta ajas ennast oma võimsa kogu pikkuses püsti, et veel paremini näha ja kuulda ning kahtlus osutuski tõeks.

karupojad

Isakaru oli päeva veetnud rabaäärses metsas ning nüüd kus päike oli juba sügavale metsa taha vajunud ning hämarus kõik endasse tahtis matta, oli vaja midagi hamba alla otsida. Tal oli aastaid juba üksjagu turjal ning vanusega kogunenud nii suurust kui ka enesekindlust. Ta teadis oma väärtust ja oskas kasutada oma jõudu.  Nii ta seadiski sammud kõhust kostuva näljatunde najal otsingule. Enam polnud vastikult palav, vaid just selline mõnus ning sai rahulikult minna ja oma karumõtteid mõelda. Metsas keerutav tuul tõi ninna mõnusaid lõhnu, mida üsna kindlalt toiduks võis nimetada. Ei olnud minna enam pikalt. Juba hakkas paistma puude vahelt natuke heledamat ala.

Nüüd läks karuemal kiireks, nobedalt liikus ta suunal, kust just minut tagasi oli näljasena tihedamast võpsikust välja astunud. Pojad tunnetasid ema närvilisust ja kiirustasid kaasa. Ei jäänud enam palju ja olekski tihedusse kadunud. Aga siis nende pilgud kohtusid. Isakaru vaatas lagendiku suunal ja silmas võimalikku konkurenti toidule. Emakaru, aga selget ohtu oma järelkasvule. Emakaru oli poegadele juba mõnda aega õpetanud, mida kujutab endast oht ja kuidas ohu korral käituma peaks. Pojad olid küll veel pisikesed, aga nende sees möllas tugev instinkt loodusest. Ei olnud vaja rohkemat, kui ühte ema pilku ja häälitsust ja pojad kadusid hetkega. Ma olen alati imestanud vaadates koera eest põgenevat kassi, et kuidas küll on võimalik nii kiirelt puu otsas nii kõrgele jõuda. Nüüd ma vaatasin neid karupoegi, kes sarnase kiirusega 6-7 meetri kõrgusele mändide tippu kadusid. Kuidas see küll on võimalik?

karupojad

karupojad

Sama kiirelt liikusid ka emakaru peas erinevad mõtted, möllasid instinktid ning need kõik segunesid eelneva kogemusega. Tal oli ninal ja peas eelnevad aastad jätnud nii mõnegi armi, mis alguses valu tekitasid, kuid hiljem enesekindluseks kasvasid. Ta teadis, et ta on oma parimas jõus, ta enesekindlus oli tipus ning et pojad vajavad kaitset. Kumb ründas esimesena jääb ju tihti saladuseks. Kas ründajaks on see, kes vale pilguga vaatab või see, kes esimese sammu astub. Igatahes kokkupõrkeks see läks.    

Olin koos oma 10 aastase poja Tristaniga tulnud metsasügavusse karusid vaatlema ja pildistama. Olime pika päeva istunud varjes ja oodanud karu. Ja nüüd siis  oligi karu või õigem oleks öelda 6 karu korraga. See mörin ja möirged, mis meil varje kõrval  lahti läksid oli imeline. Kaks karu õiendasid arveid vaid mõne meetri kaugusel meist. Põnevust lisas asjaolu, et kogu võitlus ja möirgamine toimus varje nö. pimedal küljel ehk siis me tajusime selle lähedust, aga ei näinud. See hoidis meeled ägedalt ärksad. Oli tunne, et kui siin seinas oleks nüüd auk ja pistaks sealt käe välja, siis võiks kaklust sisuliselt katsuda. Põrand müdises ning oli tunne, nagu seinad vibreerisid kaasa möiretega. Oli täiesti ulmeline tunne olla kuskil nagu keset suurt filmi justkui kõrvaltvaatajana ja samas nagu selle kõige keskel. Kõike kestis mõned minutid. Kuna lööming toimus kohe varje küljel ning sinna suunda polnud ühtegi akent ega pilu, oli raske aru saada, kes võidab. Mõlemad möirgasid, mõlemad üritasid ennast kehtestada. Ühel hetkel lendasid need karud ümber nurga meie vaatevälja ja emakaru äigas isasele tugevalt käpaga. Ja siis  toimus see, et isakaru väljus võitlusest. Raske on öelda, kas põhjuseks oli asjaolu, et ta nägi võimsa emakarju silmis nii palju emaarmastust ja –viha, et teadis, et see ei lõpe mitte kuidagi hästi ja taandus või oli kisma liikunud sellises suunas, et ta märkas, et saab väljuda toimuvast kenasti toidupoolise suunas. Igatahes jooksis isakaru ees närvilises ja väljapeetud tempos ning emakaru järgi tagasi hoides ja ilmselgelt närvilises olekus. Isane keeras korra ümber justkui kahetsedes väljumist löömingust ,mispeale emakaru raevukalt talle jälle lähenes. Mõlemad tardusid paigale. Õhus oli sellist pinget, nagu oleks soe suveõhk kristalseks jäätunud ja iga hingetõmme tekitab õhus olevate jääkristallide kilinat.  Emakaru liikus veel mõned sammud isase suunas ähvardades kogu oma olemusega. Nii nad seal jäidki siis teineteist põrnitsema. Siis meenus aga emasele puu otsa kaotatud pojad ja isasele eemal lõhnav toit ning niimoodi siis eemalduti teineteisest kanges ja väärikas olekus.

Emakaru liikus puu alla, kus tema silmaterad üleval ladvas kiikusid ning jäi ootama

Emakaru liikus puu alla, kus tema silmaterad üleval ladvas kiikusid ning jäi ootama. Veel oli vara oma võsukesi alla kutsuda. Enne  oli vaja veel veenduda, et isane tõesti oma teed läheb. Isane aga olles jõudnud toiduni, ei soovinud mitte seda kellegagi veel jagada. Nii nad siis seisid jällegi teineteist põrnitsedes ja aeg justkui seisis. Vahemaa oli kahe karu vahel ca 20 meetrit.

Emakaru jälgis isast pingsalt, valmis iga hetk ründama.

Emakaru jälgis isast pingsalt, valmis iga hetk ründama.

Isakaru põrnitses emast vastu

Isakaru põrnitses emast vastu

Siis lasi aga isakaru ennast „Mõmmi ja aabitsa“ isakarulikult lõdvaks ja hakkas natuke eemaldudes toitu otsima. Seepeale andis emakaru pisikestele märku, et nad võivad alla tulla. Väiksed mõmmikud olid toimuvast šokeeritud ning ega julgenudki kohe kiiruga alla laskuda. Natuke nagu tuldi ja siis  taas roniti kiiresti ülespoole. Eks neil jooksis see film veel silme eest läbi, kuidas nende emme oli just sealsamas puu all oma eluga riskides möiranud ja sammalt ning tolmu üles keerutanud. Emme tahtis olla kindel, et pojakesed turvalisel metsa saavad ning astus mõned sammud nö. turvamiseks isakaru suunal. Viimane läks taas hetkeks pingesse, tõusis üles  ja taas olid pinevad hetked teineteise jõllamist. Siis keeras emakaru ümber ja lahkus kerge sörgiga oma võsukestele järgi. Möödus mõni hetk ja emakaru oli taas tagasi, taas sama puu all, kus just oli oldud. Pani käpad üles ja otsis pilguga kadunud hinge. Olles  jõudnud oma võsukeste juurde, oli ta kohe märganud, et pesamuna on kadunud. Tema väikest silmarõõmu ei olnud pundis ülejäänud kolmega. Nii ta siis teised ootama jättiski ja neljandale järgi läks. Mõne kiire hetkega oligi kadunud järglane puuotsast all ning koos joosti teistele pisikestele järgi.

karu

Isakaru, aga jäi muheledes lagendikule teades, et tema on selle õhtu kuningas ja nii peabki olema. Enne lahkumist tegi ta veel tiiru, upitas ennast puu najale üles justkui sooviks näidata ka meile, kui suur ta tegelikult on. Teades puul olevate märkide kõrgust võin julgelt öelda, et karu nina ulatus kuhugi 220 – 230 cm kõrgusele. Enne lahkumist hõõrus ta ennast veel lõhna jätmiseks vastu puud ja läinud ta oligi.

Meie Tristaniga hakkasime ka ärkama sellest miskist võlumaailmast, kus me just hetk tagasi olime olnud. Vaibunud olid möirged ja metsas valitses taas rahu ja vaikus. Kuskil eemal kukkus kägu ja üle õite loperdasid unised liblikad. Oli tunne, nagu oleks kõigest selle lühikese ajaga vaadanud ära kõik Jurassic Pargi osad korraga ja olnud selle kõige sees. Kui isakaru ka metsa ära tatsas, oli tunne nagu oleksime mõlemad nüüd alles esimest korda hinganud. Oli suur ja võimas emakaru, olid 4 vallatut karupoega, oli võimas ja jõuline isakaru ning oli võitlus, mis kaugele läbi metsa kaikus ning see kõik toimus siinsamas meie kõrval. Need pisikesed jooksid meie eest läbi vaid 10-15  meetri kauguselt ja emakaru kerge mörin kostus kätte, nagu oleks ta kõrval toolil istunud. Ja siis  olid need pisikesed puu otsa tuisanud ning ka see puu oli meile hästi lähedal. Ja siis  need kaks jõmakat  katsusid rammu kohe siin seina taga tekitades mõtteid, et huvitav, kui koos vastu seina kukutakse, kas siis  kukutakse meie kõrvale põrandale.
Ja kokkuvõtteks võib öelda, et see jõud ja plahvatus, mis ühe ema peas ja kehas toimub, kui ta pisikestele ohtu näeb on küll aukartust äratav. Me mõlemad Tristaniga mõistame väga hästi, miks kasutatakse võrdlust, et “kaitseb nagu emakaru oma poegi” .
Üritasin toimunut edasi anda nii hästi, kui oskan, et ka lugejad toimunust elamuse saaksid. Loodetavasti see tõi natukenegi seda hõngu tuppa, mis kohapeal valitses. Eriti tahaks tänada aga Natouresti, kes oma vana Alutaguse karuvarjet ikka säilitada on viitsinud ja seda pigem fotovarje suunal on arendanud. Müts maha teie energia ja viitsimise ees.

Ja pilte saime me Tristaniga mõlemad lisaks emotsioonile ka korraliku annuse.
10. juuni 2022.a.

Sildid

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.