Tekst ja video: Laura Kiiroja
Saksamaal Wildenburgi loomapargis sotsialiseeriti 2015. aastal neli loomaaias sündinud hundikutsikat - üks emane hunt nimega Lady ja kolm isast hunti nimega Hawk, Timber ja Odin. Hundikutsikate sotsialiseerimine hõlmas nende esimese nelja elukuu jooksul ööpäevaringset inimesepoolset hoolet, alates lutipudeliga söötmisest kuni kaisutamise ja loomaaiaelu ettevaatliku tutvustamiseni. Pärast esimest nelja elukuud külastati hunte nende aedikus igapäevaselt veel terve aasta. Ligi 10-liikmelisse meeskonna, kelle ülesandeks sai huntide sotsialiseerimine, kuulusin ka mina.
Kuigi huntide (ja sotsialiseerijate) heaolu huvides oleks olnud ideaalne, kui programm oleks jätkunud loomade elu lõpuni, otsustasid kohalikud saksa otsustajamehed sotsialiseerimisprogrammi võsavillemite täisealiseks saamisel lõpetada. Nii polegi keegi alates 2016. aasta sügisest huntidega enam aedikus sees käinud ning rahvusvaheline sotsialiseerimistiim läks igaüks oma teed.
Poolteist aastat koos kasvamist ehitab väga tugeva inimese-looma vahelise sideme. Seetõttu pelgasid enamik hunditiimi liikmeid oma kalleid kasvandikke varasemalt külastada. Esimene külaskäik viis aastat tagasi näitas, et emotsioonid olid veel liigagi värsked ja valusad nii inimestele kui huntidele (hundid elasid tookord oma frustratsiooni karjahierarhia madalaimal positsioonil asuva hundi peal välja). Nüüd, aja möödudes, kui hundid on juba 7-aastased, võeti külaskäik taas ette. Seekord valdasid kõiki positiivsed tunded.
Hundid tundsid meid kiirelt ära ning tulid aia juurde tervitama. Hawk - kõige domineerivam isane - tundis küll korraks, et elevil poiste seas tuleb kord majja lüüa, aga õiendamine hajus õnneks ruttu ning peale häälekuse milleski muus ei väljendunud. Eks see urisemine, selili viskumine, koonu krabamine ja muu domineerimis-allumis käitumine karjaliikmete seas ongi ju eelkõige ritualiseeritud agressioon, mille eesmärk on päris konflikti vältida. Tõeline agressioon on vaikne.
Erinevalt viie aasta tagusest külastusest rahuneti seekord väga kiiresti ning põõnati peatselt niisama üksteise kaisus. Vanade aegade meenutuseks kutsusime hundid ka ulule. Seda paluks teistel loomaaiakülastajatel mitte järgi teha, sest niisugune iga külastaja ulgumine on loomadele kole tüütu. Meie olime erand, sest oleme “omad”, kellega koos need kriimsilmad kasvasid ja kellega nad lapsepõlves tihti üheskoos hundilaulu laulsid :)
Tore oli näha, et korralik sotsialiseerimine oli hunte niivõrd palju aidanud, et nad ei olnud ühestki külastajast stressis ning tundsid ennast inimeste juuresolekul täiesti vabalt. Sealne aedik on üle 10 000 m2 suurune, rohke taimestiku, peidukate ja külastajate nägemisulatusest välja jäävate paikadega. Iga sotsialiseerimata hunt veedaks selliste võimalustega aedikus terve aja inimeste eest peidus. Meie leidsime oma hundid aga täpselt sealt, kus külastajaid neid kõikse paremini näha saavad. Ikka seepärast, et suutsime neile lapsepõlves selgeks teha, et loomaaia külastajad ei kujuta endast ohtu, vaid on põnevad ja igati positiivsed tegelased. Nii valivadki hundid ikka iga külastajat uudistama tulla. Või vähemasti aedikuesisel platsil pikutada, et laisalt igale külastajale silm peale heita, kui muuks parasjagu viitsimist ei jätku.
Väga rõõmustav oli ka näha, kui lähedased hundid omavahel olid. Eriti loomaaedades on oomegahundil (ehk karjahierarhia kõige madalaimal liikmel) tavaliselt keeruline - tihti on ta seltskonnast välja tõugatud ning raskematel juhtudel tuleb talitajatel ta lausa eraldi aedikusse elama panna. Siinne oomegahunt Odin oli aga kenasti karjaga koos ning Lady (karja ainus emane) heitis puhkamise aegu oma pea just Odini küljele. Isegi kui inimsõbrad on neil ilmapeale laiali läinud, siis vähemalt on nad üksteisel alati olemas ja hoiavad teineteist. Süda jäi rahule seda nähes.
PS! Vabandused videos kõlava köhimise, lobisemise ja muude segavate heliefektide pärast. Eks need olid niisama telefoniga filmitud lõigud, mis polnud algselt mõeldud kuskil avaldamiseks.
