Tähnikvesilik Triturus vulgaris
Kevadiste ja soojemate ilmadega hakkavad tähnikvesilikud rändama oma talvituspaikadest sigimisveekogudesse. Teist meie salmanderlasest harivesilikku võime looduses veel kohata ainult Lääne-Virumaal ja Kagu-Eestis.
Vesilikest levinuimat tähnikvesilikku on harivesilikust päris kerge eristada.
Harivesilik on suurem (pikkust kuni kaheksateist sentimeetrit), tumedama nahaga, mis krobeline ja kaetud jämedate terakestega. Pulmaajaks kasvab isasloomade seljale hambuline hari ja sellest tuleneb nende eestikeelne nimetus, kuigi sarnane hari kasvab ka isastele tähnikvesilikele.
Vesilikud sarnanevad oma kehakujult sisalikega, kelle nahk on soomustega kaetud. Vesilike nahk tundub katsumisel pehmena ja uurides vesiliku jalgu, märkame, et nende varvastel puuduvad küünised.
Talvituma jäädakse kuivale maale ehk otsitakse omale sobiv talvitumispaik elujärgse veekogu (tiigi või järve) läheduses säilinud maakeldrist või poetakse pinnasesse, aga külmumispiirist sügavamale.
Eestis elab koos konnadega üksteist liiki kahepaikseid. Kõik nad on looduskaitse alla kuuluvad. Nende kõigiga tuleb ettevaatlikult ümber käia. Ka siis, kui aitame talvitumiselt oma sigimisveekogule siirduval isendil maanteed ületada.
Meie tavalisemate konnaliikide ja vesilike hulk looduses on oluline, sest nende arvukusest sõltuvad omakorda paljud teised linnu- ja loomaliigid.
