Foto Arne Ader
Umbes pooleaastased karupojad kuusikus. Nigula loomade turvakodu
Karu ehk pruunkaru Ursus arctos
Olenemata nö sügisilmast on meie metsades juba detsembris alanud pruunkarude poegimine, mis võib kesta veel veebruarikuuski. Perelisa saab kuni kuuskümmend „karumammat“.
Esmakordselt poeginud emakarud toovad ilmale sagedamini üks-kaks karujõmpsikat, vanaloomad kaks-kolm, haruharva ka enam. Järgmine perelisa näeb emakarul ilmavalgust alles paari, vahel isegi kolme aasta möödudes.
Vastsündinud karupojad on pimedad, kõrvaavad kilega kaetud ning keha kaetud hõreda „mängukarukarvaga“. Umbes poole kilose sünnikaalu juures on karuhakatised alul üpris abitud, kuid arenevad karuema väärtusliku ning toitva piimaga jõudsalt – karupiima rasvaprotsendiks on 30!
Paarinädalastel karupoegadel avanevad kõrvad, aga alles kuu vanuselt saadakse „nägijateks“. Kolme kuu jooksul arenevad piimahambad ning selleks ajaks võib kevad olla niikaugel, et virgunud emakaru arvab õigeks sünnipesa maha jätta. Talvepesast lahkutakse aprillikuus, selleks ajaks kaaluvad karupojad kuni viis kilo ning peavad olema võimelised emakarule järgnema.
Tiined emasloomad heidavad taliuinakusse olenemata ilmadest nö „õigel ajal“ sest sügisel hoolega talletatud energiavarusid pole tühja hulkumisele raisata.
Arvatavalt isasloomi on nähtud liikumas jõulude paikel ja varemgi - kas oli küljealune märjaks muutunud või häirinud mõned teised põhjused?
Ilmad muutuvad tuleva nädala sees külmemaks, kindlasti otsitakse uus ja rahulik magamispaik.
