Möödunud aasta novembris ilmus üleeuroopaline teadusuuring avalikkuse suhtumisest suurkiskjatesse (Chapron et al., 2025). Uuring toimus aastal 2022-2023 ning selle käigus küsitleti 10807 inimest 23 Euroopa Liidu riigist (igast EL riigist, kus on alalised suurkiskjate populatsioonid). Uuring hõlmas ka Eestit. Siinkohal toome välja mõned märkimisväärsemad tulemused.
Tekst: Laura Kiiroja
Foto: Rolf Peterson
Eurooplaste toetus hundi-, ilvese- ja karupopulatsioonide taastumisele on endiselt tugev. Igas uuritud riigis oli suurkiskjate toetajaid tublisti rohkem kui vastaseid. Kõige suuremad suurkiskjate toetajad on lõuna-eurooplased (eriti itaallased ja hispaanlased) ning ida-eurooplased (eriti bulgaarlased). Need riigid on huntide poolest ka ühed arvukaimad.
Kuigi suhtumine suurkiskjate kohalolusse on hea, on enamus eurooplasi siiski vastu nende arvukuse edasisele tõusule, eriti huntide puhul.
Kuigi enamus eurooplasi soovib suurkiskjate populatsioonide stabiilsust, ollakse vastu suurkiskjate küttimisele. Kõige rohkem toetust suurkiskjate küttimisele leiti Skandinaaviast ja Balti riikidest, kuid neiski ei moodustanud küttimise toetajad enamust. Kõige suurem vastuseis küttimisele esines Lõuna-Euroopas (eriti Portugalis ja Itaalias). Avalikkus on toetavam probleemisendite küttimise kui populatsiooni tasandil küttimise suhtes.
Enamikes Euroopa Liidu ökoloogilistes kontekstides on küttimine siiski vajalik selleks, et populatsiooni suurust muutumatuna hoida (looduslikud vaenlased ja liigisisene asustustihedusest tulenev kisklus piisavalt ei piira). Seega inimeste soov suurkiskjate arvukust stabiilsena hoida, aga samas mitte neid küttida, näitab vajakajäämisi avalikkuse harimises ökoloogiliste süsteemide toimimisest. Sellistest vasturääkivatest eelistustest on oodata ka ühiskondlik-poliitilisi pingeid suurkiskjate ohjamise otsustele reageerimisel.
Linna- ja maaelanike seas on suhtumine suurkiskjatesse üllatavalt sarnane. Ka maaelanike seas oli prevaleeriv tugev suurkiskjate toetus. Nt Hispaanias erinesid linna- ja maaelanike vaated suurkiskjate suhtes vaid 2% võrra. Eesti (koos Austria, Soome, Läti ja Rumeeniaga) olid siinkohal aga erandiks - meil olid linna- ja maaelanike vaated erinevamad ning maaelanike toetus suurkiskjatele väiksem.
Demograafilised faktorid nagu vanus ja sugu näitavad tugevamaid tendentse suhtumises, kuigi riigiti on erinevusi. Vanemad inimesed on üldiselt hundi arvukuse vähenemise poolt ja toetavad suurkiskjate populatsioonide taastumist vähem. Mehed toetavad suurkiskjate küttimist rohkem kui naised.
Kui varasemalt on pidevalt rõhutatud, et suurkiskjad polariseerivad ühiskonda ehk inimesed kas vihkavad või armastavad neid, siis käesolevas uuringus selgus, et päris suur hulk inimesi (vähemalt kolmandik!) jäid suurkiskjate suhtes ükskõikseks/neutraalseks. Ühtlasi näitas uuring, et eurooplased selgelt toetavad suurkiskjaid ega pole sugugi polariseerunud.
Erinevalt USAst ei ole poliitiliselt liberaalsete ja konservatiivsete inimeste vaadetes väga selgeid jooni suhtumises suurkiskjatesse. Nt end poliitiliselt konservatiivsetena identifitseerimine ei olnud Euroopas märkimisväärses seoses vastumeelsusega suurkiskjatesse (erandiks vaid Austria).
Juunis 2025 liigitati hunt EL Loodusdirektiivi IV lisast (rangelt kaitstud liigid) V lisasse (kaitstud liigid) ehk hundi küttimine EL riikides on nüüd lubatud tingimusel, et kohalik hundipopulatsioon säilitab soodsa kaitsestaatuse. (Eestis on hunt ELiga liitumisest saati V lisas olnud ning seega meil midagi ei muutunud). Käesolev uuring näitab, et see seadusandlik muudatus vastab laias laastus avalikkuse meelestatusele.
Euroopa Liidus elab hinnanguliselt 19 000 hunti, 9000 ilvest ja 20 500 pruunkaru.
Teadusartikkel on leitav siit: https://doi.org/10.1038/s41559-025-02914-1
