Looduskalender Vikerraadios

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Talumaja Sandra külas. Soomaa ( www.loodusemees.ee )

Pea pooled, kes suvel minu juurde šamaanikursusele tulevad, tulevad küsimusega, kuidas leida oma kodu.

Oma kodu ja maakodu leidmine on eestlase jaoks ülioluline küsimus. Küllap teate praegugi kedagi oma sõpradest, kes kinnisvaraagendiga mööda Eestit ringi sõidab. Sest eestlase unistus on elada talumajas.

Ja kui esimese tunde põhjal mõnus talukoht leitud, siis hakatakse vasktraadist tehtud pildaga ringi käima, et kas maja on ehitatud veesoonte ristumise paika ja kas seal elada kannatab. Veesooni kardetakse, sest lood nende jõust hirmutavad.

Aga sageli ongi vanad talud ehitatud just vägevate veesoonte paika, sest vett on inimese eluoluks vaja. Ilma korraliku kaevuveeta kodu pole mõtet osta. Vaid uued, kolhoosiajast hiljem rajatud elamud pole allikasoonte peal.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Rabamurakas ( www.loodusemees.ee )

Räägin teile ühe saladuse välja – murakad on rabades valmis. Ehk küll veel mitte päris mädapead, aga ilusad punased nupukesed küll. Kes sel nädalavahetusel rappa ei lähe, see murakat ei saa.

Tänavu on murakad sooelaniku Aivar Ruukeli sõnul raba äärtes, laugaste vahele pole neid mõtet otsima minna. Põhjus ilmselt selles, et mai lõpus oli meil öödes üksjagu külma, mis rabamuraka õied lagedal ära näpistas. Madalate männijässide vahel oli valgetel murakaõitel üksjagu õnne, nii et korvitäie ikka saab korjata. Kui just eelmine korjaja pole teie ees läinud. Ja muraka – selle Eesti ühe kalleima marja puhul kehtib põhimõte, kes ees see mees.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Koera-pöörirohi ( www.loodusemees.ee )

Ma mürgistest taimedest heameelega kunagi ei räägi, aga sel aastal on üks taim teistest rohkem endast märku andnud. Ja et ta meil siiski suhteliselt haruldane on, siis teda ka ei tunta. See taim on koera-pöörirohi.

Just viimase kahe sooja suvega on see väga mürgine taim meil levima hakanud. Sotsiaalmeedias on tema pilt koguni Kalamaja tänava äärekivide vahelt.

Taimeteadlane Tiina Elvisto ütleb, et soe ilm on koera-pöörirohule tõesti meeltmööda ja valmivad seemned on hoolega levima hakanud. Levib ta neis paikades, kus vaba mullapinda.

Randades, kus jää murukamara ära lükanud või prahipaikades. Ma ise olen teda näinud sirgumas eelkõige kirikuaedades, näiteks Karja kiriku juures, aga ka Rakvere linnuse juures tarva kõrval.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Sarapik ( www.loodusemees.ee )

Eelmise nädala lõpus Ilmamäel pärnaõisi korjates avastasime Pille Saarnitsaga äkki, et pärnade kõrval oma suuri lehti tuules lehvitav sarapuu on pähkleid täis.

Nii nagu on ülihea pärnaõieaasta, nii tõotab tulla ka hea pähkliaasta.

Küllap soojalembestele puudele ja põõsastele meeldib viimase kahe aasta soe olek ja nad viljuvad nüüd senisest enam.

Pähklid on väljast tõesti juba sama suured, kui sügisel. Katki neid veel koksima ei hakanud, sest tean, et sees pole seal veel midagi. Kuid ikkagi tundub uskumatu, et imepisikesest punasest emasõie tutist ja pikkade sarapuu-urbade kollasest tolmust on mõne kuuga saanud selline võimas ja luine moodustis.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Kõrvenõges ( www.loodusemees.ee )

Viimasel ajal on minult sageli küsitud, et milline näeb välja kõrvenõges, see vägev ravija taim.

Üks hea sõber saatis mulle terve pildirea, kuidas tal aias kasvab kolm erineva välimusega nõgest. Et milline neist kõrvenõges ja milline raudnõges. Tõsi, mul on endalgi aegajalt olnud nimega segiajamisi, sest tavaliselt saan kõrvetada peenraid rohides just raudnõgeselt.

Aga meie kahe nõgeseliigi vahel vahet teha on tegelikult lihtne. Raudnõges, mis trügib lillepeenardesse ja porgandipeenrasse, on oma uhkema suguvenna - kõrvenõgese hale koopia. Pisikeste, kevadeti veidi punakate lehtede ja varrega üheaastane igerik. Suure, praeguseks rinnuni ulatuva kõrvenõgese kõrval.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Eelmisel nädalavahetusel Tartu laulupeol kõnelenud läti tõlkija kõne vihmast meenutas mulle vanarahva tarkusi heinaajast. Ta kõneles, et lätlased saadavad loitsuna oma vihma Eestimaale ja eestlased jälle arvavad, et vanajumal on lätlane, kes armastab oma vihmapada kuivale heinale kummuli keerata. Kuigi, jah, Eesti loitsudes on sadu saadetud ikka Saksamaale ja vihm Venemaale. Vihma tulek või tulemata jäämine oli heinaajal nii tähtis, et see jõudis isegi õpiraamatutesse. Mu ema meenutab, et tema lapsepõlve emakeeleõpikus oli klassikaline näide, kus „ja“ ette koma käis: „suur must pilv tõusis taevasse, ja just siis läks heinalisel rehavars katki“.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Kurekellukas ( www.loodusemees.ee )

Mäletate, umbes kuu aega tagasi rääkisin ma siinsamas ühest vahvast kellukalisest – rapuntslist. Valgete õitega kaunitarist ja jutu lõpus ütlesin, et kuigi rapuntsli nimi on meile tulnud Saksamaalt, nimetavad sakslased rapuntzliks hoopis üht teist taime. Kurekellukat.

Just sedasama taime on mu aed tänavu täis, tõin kunagi oma aeda ühe vanaaegse iirise ja peotäie kuutõverohtu. Nendega on kaasa tulnud ka sellesama kurekelluka juurejupid, kes nüüd rõõmsalt end mu aeda laiali asutanud. Neid on lillepeenras ja tagaaias, põõsaste all ja kivisillutise vahel. Tõsi, kelluka taime minu käsi rohima ei tõuse ja nii ongi ta aias vohama pääsenud. Aga need kellukelehed kingivad mulle igal aastal juuli alguses oma vartel ka ilusa pika ja lilla kellukaterea.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto VikipeediA

Suvel on mul kombeks üks korralik suitsusauna koristus ette võtta. Sest liigne nõgi, tolm ja ämblikuvõrgud võivad ootamatust sädemest süttida. Õnneks on meil maal selline suitsusaun, mille keris on nii hästi ja õige kõrgusega ehitatud, et iial ei tule keegi nõgise tagumikuga välja ja akentki on vaja pesta vaid seesama kord aastas. Aga ülemistel palkidel on nõge üksjagu. Saun on üle saja aasta vana ja seetõttu käib palkide musta kuue all salajane elu. Pealtnäha polegi midagi näha, aga just sellesama saunakoristamise ajal näen saunas ringi lendamas “pika sabaga tegelasi”. Käguvaablasi.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod WikipeediA

Jaanieelne aeg pööripäevast jaanini on hea kõiksugu taigade tegemiseks. Eriti veel sel aastal, mil lahkuva täiskuu mõju oma vägevuse annab. Täna tehtud saunavihad peletavad talvel nii väsimuse kui ka nahahaigused.

Aga jaani eel oli meil kaasa Mikk Sarvega kombeks üle käia ka oma maa piirid. Selleks, et vältida tulevasi vaidlusi naabritega ja tuua head õnne kodutalule. Peipsiäärses kodus olid meil säilinud ristiga piirikivid, sinna peale sai puistatud sente ja sinna, kust metsast puugid tulid tõmbasime ka punase lõnga. Eriti hea olevat madarajuurtega värvitud punane lõng. Aga kurje vaime aitavat eemal hoida ka näpuotsast piirile soola puistamine.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Sõnajalad õites ( www.loodusemees.ee )

Küllap olete kõik juba mõelnud, mida õhtul jaanitulele minnes selga panna. Mida lendlevam kleit naistel ja mida valgem linane pluus meestel, seda parem meel meie Maaemadel ja Maaisadel. Aga eks nad lepivad ka sellega, kui paksu talvejope tagavaraks kotti topite, et öösel pikalt vastu pidada ja jaaniusse-sõnajalaõisi otsima minna.

Õnne, seda jaaniõnne ihkame me kõik. Armastuse õnne ja seda on jaaniöö täis. Aga õnne peab oskama ka otsida. Hea on end selleks ette valmistada. Lendleva kleidi kaunistusena tuleks noortel naistel ja tüdrukutel pärjad pähe punuda.