Looduskalender Vikerraadios

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Suurelehine pärn õitseb ( www.loodusemees.ee )

Suurelehine pärn                 Tilia platyphyllos

Esmaspäeval hakkasid Tartus pärnad õitsema, nende lõhna on täis maa ja ilm. Aga siin on üks aga. Meie omamaised pärnad veel tegelikult ei õitse, nende aeg tuleb alles peale jaani.Harilik pärn on meil põline liik, suurelehine pärn aga linnaparkidesse ja alleedesse istutatud liik. Ja kuigi pärnaõisi korjatakse mõlematelt, pole just see linnades õitseja saastatuse tõttu nii soovitatav.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto VikipeediA

Võõrkakar

Üle-eelmisel aastal avastasin oma maakodu peenralt ühe tüütuse. Võõrliigi, mille oli sinna kandnud ehk kartulivagusid ajav traktor või oli ta kaasa tulnud mõne teise taime mullaga. Võimalik, et ta oli seal olnud ammu enne, aga ta polnud mind hüüdnud.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Maajalg ( www.loodusemees.ee )

Kas olete märganud, et muru sees on praegu üks pisikeste lillade õitega taim. Maajalg!

Ta roomab osavalt kõrreliste vahel, taime järgmine tutt on ühendatud emataimega justkui pika peenikese pruuni traadi abil. Ta on nii visa, et teda ei võta muruniitja ega ole ka teda võimalik peenralt välja rohida. Igal tema sõlmekohal ajab end laiali sendisuuruste lehtede tutt, lehed meenutavad oma ümarsakilise servaga veidi kassijälgi.

Just need jalajäljekujulised lehed on talle nime andnud. Aga nende lehtede alt kleepuvad maa sisse sitked juured ja ülesse vastakate lehtedega vars, mille ülemises osas on lehtede kaenlas lillad pisikesed huulõied, mis natuke meie kauneid orhideesid meenutavad.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Lodjapuu ( www.loodusemees.ee )

Eestis on mitmeid asju, mis seotud sõnaga “lodi”. Küllap tuleb sellega seoses teile meelde kõigepealt lodi “Jõmmu”, aga ta võib olla kohanimi sellistes kohtades, kus lotjasid kunagi sõitnud ei ole. Aga see sõna on nimeks saanud ka ühele puule – lodjapuule.

Just praegu on veidi sõstralehte meenutate lehtedega lodjapuul küljes uhked valged õied. Algul avaneb lapse peopesa suuruse õisiku välimine hõbedaste litrikeste ring ja sealt ikka sissepoole järgmised kollakad õied. Esimeste poolavanenud õiekausikestega õisik meenutab saami sõlge, kus äärmised kausikujulised litrikesed on justkui seatud püüdma kurje pilke. Küllap on õide puhkevas lodjapuuõisikus mingi kaitsevägi, põhjala rahvad pidasid sest puust väga lugu ja otsisid talt kaitset.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Jõhvikas ( www.loodusemees.ee )

Räägitakse, et facebook on ajaröövel ja uue aja narkootikum, aga mina olen sotsiaalmeedia päevikule väga tänulik. Ma olen üheksa aastat oma lehele kirja pannud seda, mis iga päev looduses juhtub.

Esmaspäeval avastasin vanu mälestusi sirvides, et eelmisel aastal on 3. juunil jõhvikas mul peenral õitsenud. Jooksin kohe tagaaeda ja tõesti, jõhvikas alustas õitsemist ka sel aastal 3. juunil.

Kas olete üldse  jõhvika õit näinud? Neis samas paikades, kus sügisel kenad punased marjad. Ega sel ajal vist naljalt rappa satu? Eriti sel aastal, kui õitsemise ajal on meeletult kuum. Aga on aastaid, kus öökülm on tulnud just 5.-6. juuni selge taevaga ja õied ära võtnud.

Kirjutas, pildistas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

On mõned taimed, mida ma oma aeda kohe väga tahan ja kui kusagil niidul näen, siis kaevan kühvliga välja ning toon väikese pundikese kaasa. Muidugi siis, kui neid jääb sinna järgi kordades rohkem. Üks selline taim, mida kõikidel oma kodude juurde istutada soovitan, on väike kõrreline – maarjahein.

Juba see, et ta oma nime jumalaema järgi saanud on, kõneleb sellest, et ta meie esivanematele üks väga tähtis taim on olnud.

Kirjutas, pildistas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Vikipeedia

Kuutõverohi mu akna all

Kuutõverohud mu akna all hüüavad: “Räägi minust! Räägi minust!”.

Kuutõverohud on kenade kuljustega taimed, kelle kohta mu tütar Aotäht ütleb, et nad on nagu suured piibelehed, aga neile on õite kohale kenad lehetutid pähe seotud. Lükkan neist rääkimise siiski edasi, sest järgmine kuutõve ja ööskõndimise aeg tuleb alles 16. juunil täiskuuga.

Harilik sealõuarohi

Kirjutas ja Vikerraadio Ökoskoobis luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Kõik ilm on täis valget vatti, kuid praegu pole see mailõpu ehmatuslumi.

Papli- ja haavavilla lendab nii väikeste ebemete kui suurte valgete tortidena, justnagu keegi oleks oma udupehmet lambakarja tormituules püganud. Aga valge vill võib kuuluda ka võilillerahvale ja selle hulka sahistab tuul kollast männitolmu.

Kogu lendava taimse külluse sekka on ilmunud ka sumisejad. Ja nüüd on suurte sääsehordide kõrvale tekkinud ka kihulased, kes hetkega võivad sääred kihelema kraapida. Teisipäeval tuli autosse sooja ka esimene parm ja herilase-emad otsivad veel ikka pesapaika, sattudes tuppa ja terrassile. Ainsad, keda ma veel näinud ei ole, on vapsikud.

Kirjutas, pildistas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Eestis on vähe taimi, mis üle maa rahva seas ühesugust nime kannaks. Üks selline on kullerkupp, vaid vähestes kohtades kutsutakse teha kullanupuks – sest tõesti kuldse nupu moodi ta välja näeb. Ja tema õit on võrreldud ka kuldkollase munarebuga – sellest siis võrokeelne nimi munaninn.

Kullerkupp on vist küll lill, mis kunagi tutvustamist ei vaja. Kasvab ta niiskete niitude võsaveeres. Teda on vaja korjama minna olnud paljajalu, kasvab ta tõesti jalad vees. Sellest on innustust saanud omal ajal Ernst Enno, kes ikka temast luuletas: “Kullerkupp käib paljajalu...”

Kullerkupu lehed on laiad viiejagused, otsekui laialisirutatud Maaema sõrmed. Tulikalisena on tal ka kroonlehti viis, mis aegamööda rohelisest aina kollasemaks muutuvad, kuni ilusa kollase kera moodustavad.

Kirjutas, pildistas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Oma lapsepõlvest ei mäleta ma seda, et mulle üht või teist taime oleks õpetatud. Need lihtsalt olid, küllap said nad nime rohimisel või mängu kestel või isa ja ema jutu sees.

Aga on üks taim, mida mäletan, et mulle on õpetatud. Nii nelja-viiesena läksime linnavanaemaga maja taha heinamaale tooma ühte taime tema herbaariumi jaoks. See oli jürilill

On vähe taimi, mille lõhn mulle nii teravalt on meelde jäänud, tunneksin ta ära vist unepealt. Aga seda suhteliselt pisikeste roosade õitega taime õpetas vanaema mulle just lõhna järgi.