Looduskalender Vikerraadios

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Kesalill ( www.loodusemees.ee )

Tänapäeval, kui põllumajandusel enamuse inimeste elus kohta ei ole, on ka lillenimede meeldejätmine keerulisem.

Võtame või praegu õitseva kesalille, mis pealtnäha näeb välja nagu teekummel, mida põletikuteena kasutame, aga erinevalt teekummelist avastame tema õie pikuti lõhkilõikamisel, et õis ei ole seest tühi nagu eriliselt lõhnaval teekummelil. Või on ta natuke sasipusase härjasilma moodi. Ühesõnaga „karikakar“. Aga erinevalt meie pärjapunumise karikakardest – härjasilmadest - on tema õitsemise aeg peamiselt just juulis, kui vanarahvas hakkas kesa kündma. Senini sai see lillede meri kasvada kasvukordade vahel sööti jäetud põllul.

Kirjutas, pildistas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Ussilakk

Sel aastal on mind lummanud mõte, kuidas küll meie esivanemad said teada, mismoodi aitab üks või teine taim meil haigustest terveneda. Küllap ikka katse-eksituse meetodil, aga just mürgiste taimede puhul ei saanud eksimist olla niipalju, sest muidu poleks need teadmised meieni kandunud.

Teada on, et vanarahvas on ravinud haigusi sarnasuse põhjal. Kui taime mingi osa meenutas haigust või haiget kohta, siis otsiti sellelt abi.

Nii näiteks on meie pärimuslugude hulgas lugu ussilakast: “Abielunaisel oli tohutult valu sünnitav sinine vill ihul. Mees läks suures ahastuses metsa ja tõi prooviks ussilaka marju ning pigistas need villi peale katki – valu lakkas, naine tervenes, mehel oli hea meel. Sellest saigi taim nime.”

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Nädala alguses küsisin uue ravimtaimeraamatu kirjutamise abi botaanik Tiina Elvistolt ja muuhulgas läks jutt ka sellele, et milline on praegune hitt-taim. Ja Tiina vastus oli veidi ootamatu: “Moes on suure lillemustriga kangad!” Et noored inimesed on valmis nõukogude aja kaunist õiekangast rõivaid ümber õmblema.

Arujumikas ja pajuvaak ( www.loodusemees.ee )

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Suur robirohi ( www.loodusemees.ee )

Kuivadel heinamaadel on praegu huvitav jalutada, neis on valla pääsenud selline elurikkus ja õitemeri, et lausa lust on seal lastega kõndida ja mängida.

Ja kui ritsikasirin hetkeks vaikib, siis kuuleme oma jalaastude saateks imepisikeste kuljuste kõlinat.

Rohu sees on varre otsas kollakad näpuotsa suurused aisakellad reas. Ja nende vastu puutumisel nad otsekui helisevad. Või siis meenutab see hääl krobisemist või robinat.

Saaremaa robirohi. Foto VikipeediA

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Heinputk ( www.loodusemees.ee )

Lapsepõlvest on mul silme ees üks pilt – viimane hobusekoorem heina veeremas heinaküüni poole ja meie vennaga seismas kraavipervel. Korraga võttis isa taskust terava noa ja lõikas maha ühe meile ülepea ulatuva minu käevarre jämeduse taime. “See on heinputk, sellest saab vahva pritsi,” ütles ta. Ja kiiresti lõikas ta mõlemale 30 sentimeetri pikkuse toru, mille üks ots oli umbne sõlmevahe tõttu, selle sisse tegi noa naaskliga kümmekond auku. Seejärel lõikas ta sama pika ja hästi putketorusse istuva pajukepi, vend tõi jooksujalu vanaisa kolikambrist tuustaku takku, mis sai pulga otsa mähitud. Siis oli vaja vaid vesi kraavist nagu süstlasse tõmmata ja veesõda võis alata.

Ja see viimase heinakoorma küüni veeremise aeg võis olla just juuli lõpp.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Jalakas ( www.loodusemees.ee )

Selle nädala alguses olin taimedega sõbraks saamise õpitoas oma hea sõbra Ave Eero ja tema kaasa Roberti juures. Kui esimest õppekäiku tegin, siis tahtsin näidata, milline näeb välja sanglepp, sest Reiu jõe äär selles paigas oli tihedalt täis sanglepale sarnanevaid tumedalehelisi puid. Aga suur oli minu üllatus, kui iga väiksemgi puulaps osutus seal – jalakaks.

Tõepoolest, tean jalakat pargipuuna ja ikka kasvab ta üksikult. Aga sellist jalakarohkust nägin elus esmakordselt. Sest Eestis on jalakas väärtusliku tarbepuuna harvaks muutunud juba sajandi eest, lisaks on Eestisse jõudnud ka ülinakkav puude seenhaigus jalakasurm.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Sel suvel on mesilased võtnud nõuks mulle mett mitte kätte anda ja iga kord, kui ma meevõtu kavatsusega maale sõidan, on õues vaid tõeline veevõtt. Mesilasema on kaitsva šamaanina järgmise vihmapilve kohale mananud ja aina kallab. Ja siis ma käingi kurva näoga ümber taru, vihmavesi mütsinokast sirisemas ja mõtlen elu üle järele.

Aga elu on mulle kinkinud mesipuude ette endisele põllulapile tõelise elurikkuse. Istutasime Mikuga sellele põllule astelpajud, aga ümber nende kasvab kuival pinnasel nii värvikirev meerikas seltskond, et tuleb määraja kaasa võtta.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Igal hommikul, kui töölaua taha istun, näen aknast, kuidas korraga lööb mu muru kihama pisikestest mustadest kanadest.

Ilmselt on nemadki oma sügava ööune maganud mu aiaserva alõtšahekis ja siis tuleb kogu see rõõmus ja kärav seltskond hommikueinet võtma esimest muruniiduringi tegeva mururoboti kannule.

Kuldnokad ( www.loodusemees.ee )

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader ja Urmas Tartes

Küllap olete nüüd oma eelmisel nädalavahetusel rabast toodud murakad moosiks ja kompotiks keetnud. Olen näinud sotsiaalmeedias nii rõõmustamist täiskorvide üle, kui ka kurtmist marjatu jalutuskäigu üle. Ikka selle järgi, kuidas kevadel öökülmad rabades ringi tormasid.

Aga jalutajatele kinkis loodus kindlasti põnevaid taimeelamusi. Kas nägite älveste äärde ja lagedamale rabale jõudes, madalama taimestikuga paikades, seda pisikest pärlendavat taimekest - huulheina, keda koolis ikka ainsa Eesti lihasööjana kirjeldatakse ja mille suurust teadmata meil tõsised hirmuunenäod võivad tekkida.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Nimede panemine on suur kunst. Nii ka taimenimede panemine. Nagu ma teile juba rääkinud olen, on üksjagu taimenimesid segadusttekitavad.

Üks selline segiminev paar on kummelid, keda kasvab meil Eestis kaks liiki, teekummel ja lõhnav kummel, mis ometi ei ole meie omamaised taimed, vaid kauges minevikus sisse toodud.

Teekummel  ( www.loodusemees.ee )