Kobras

Näituse noorim autor, Grete Johanna Korb (10), näitab oma lemmipilti, mille autor Ingmar Muusikus on tabanud kopra skeleti. 
Foto: Tarmo Mikussaar

Reedel avati RMK Tallinna kontori aatriumis fotonäituse „Kopral kodu kaldavees“, kus kopra olukorrast Eestis kõneles ka pikaaegne koprauurija Nikolai Laanetu. Autasustati parimate tööde autoreid (vaata allpool galeriid).

Kopranäitusel avaneb meile rikkalik pildirida koprakuhilatest, paisudest, näritud „pliiatsitest“ ning ka kopra „lisavarbast“ ja haisumätastest. Loomulikult on välja pandud ka imelised portreed nii noortest kui vanadest kobrastest ja nende toredast pereelust.

Kobras saab meie kliimas ellu jääda üksnes siis, kui ta kogub talvevarusid. Kopra söögivarudeks on oksad - enamasti pajuoksad - mis on kinnitatud urgude või kuhilate ette veekogu põhja.

Kopra talvevarude suuruse järgi on ennustatud ka talve - kui kopral on suured varud, tuleb külm talv. Et ennustada, peab aga veekogu ja pesakonna suurust tundma - erinevatel veekogudel elutsevad koprad peavad talveks erinevalt valmistuma.

Video: Remek Meel

Antsla gümnaasiumi loodusringi laste rajakaamerasse jäänud rebane ei taha sugugi uskuma jääda, et vorstitükike puu otsas on talle kättesaamatu. Allpool näeme, kes maiuspala mängulise kergusega kätte sai.

Tuhkrud elavad kõiksugustes õõnsustes, teiste loomade urgudes või lihtsalt varjes: puujuurte all, oksahunnikutes, puuõõnsustes, kivihunnikute vahel. Sobivate õõnsuste puudumisel võib tuhkur ise kuivadesse nõlvadesse maa-aluse uru kaevata, eelistades sealjuures veekogu lähedust. Talvine jäljeraamat on paljastanud mulle, et jõgede ääres kohatud tuhkrud kasutavad elupaigana vanu koprakuhilaid ning kobraste poolt jõekaldasse uuristatud urge.

Metstuhkur on laiemalt levinud Eesti mandriosas ja tema eelistatud elupaigaks on metsade, kultuurmaastike ja mitmesuguste biotoopide servaalad. Ta eelistab väiksemate veekogude jõgede, ojade, kraavide ja tiikide lähedust. Just nendes paigus kopraradadel liikudes on minul tulnud ette kohtumisi tuhkuriga.

Kanuumatkalised varakevadisi kopraid uudistamas. Foto: Indrek Haas, joematkad.ee

Eesti Loodusmuuseum, MTÜ Aasta Loom ja Looduskalender.ee kutsuvad taas koolilapsi
osalema aasta looma teemalisel luulevõistlusel. Lugusid ja luuletusi on esitama
oodatud kõik huvilised algklassidest gümnaasiumi lõpetajateni ning parimaid kirjutajaid
premeeritakse auhinnaretkega.

Tänavuse luulevõistluse peategelaseks on aasta loom kobras, kes on Eesti
looduse suurim insener ja majaehitaja. Kopra loodud koprakuhilad, käigusüsteemid
kaldavööndis ning paisud loovad uusi elupaiku nii piibriperele kui ka nõnda paljudele
teistele, et kohati jääb mulje – kuidas me koprata hakkama saaksime?

Milline näeb kaldaäärne maastik välja pärast seda, kui kobras on vana pesapaiga hüljanud ja veepeegel on taandunud endisele tasemel? 

Enamasti näeb inimene kopra elupaigast vaid veepealset osa, milleks on kuhilad ning toitumis- ja tegevusjäljed. Kobras kaevab aga veepeeglist allapoole urge, mida võib ühel territooriumil olla kümneid. Veepeegli taandudes võib tähelepanelik silm märgata kaldavallis vanu urge ja koprakäike ning veekogu põhjas süvendeid liikumise hõlbustamiseks.

Video: Remek Meel

Aastatel 2017-2018 Helsingi ülikoolis läbi viidud uuring näitab, et kobraste loodud veekogud pakuvad elupaiku rohkematele imetajaliikidele kui tavalised metsatiigid ning ühtlasi suurendavad isendite arvukust.