Kobras - Castor fiber

Postitas Looduskalender - E, 28.01.2019 - 01.40
Image
Kobras - Castor fiber.
Sisu

Eestist vahepeal kadunud

Eestis on kobras põline liik, kelle luid on leitud juba vanadest kiviaja asulakohtadest. Aastal 1841 kütiti Eestist viimane kobras ja maa jäi sellest liigist tühjaks. Kobras oli väga populaarne jahiobjekt oma kasuliku kopranõre, maitsva liha ning vastupidava ja hinnalise karusnaha tõttu. Aastal 1957 taasasustati liik Nikolai Laanetu poolt Valgevenest Põhja-Eestisse Jägala jõe vesikonda. Umbes samal ajal levis liik ka ise Kagu-Eestisse, tulles Venemaalt üle Pihkva järve. 1970. aastatel asustati ka kopraid Eesti-siseselt paikadesse, kuhu ta polnud ise levinud. Ja juba 1980 lubati esimesi loomi küttida ning leviku laienedes sai liigist jahiliik, kes asustab ühtlaselt kogu riiki.

Taasasustatud koprapopulatsioon leidis eest suurepärased elutingimused, sest inimene oli kunstlike veekogude loomisega, milleks on enamasti kuivenduskraavid, loonud koprale märksa rohkem elupaiku kui Eesti loodus metsikul kujul oleks saanud pakkuda. Liik hakkas võimsalt levima ja populatsioon paisus 2000. aastatel hinnanguliselt lausa 20 000 loomani. Pärast seda aga on arvukus stabiilselt langenud. kuna inimene hakkas taas hoolitsema oma kuivendussüsteemide eest, jahimehed hakkasid kobrast rohkem küttima ja väärindama ning kiskjad said uuesti kopra maitse suhu.

Kopra kehaehitus

Kobras on poolveeline imetaja, kelle iseloomulikuks tunnuseks on lai soomusjas saba. Tema tüvepikkus on enamasti 75-80 cm, lisaks 25-30 cm pikkune saba. Ta kaalub keskmiselt 20 kg, aga võib kaaluda ka üle 30 kg (Eestist on püütud 33,5 kg raskune loom). Tema värvus võib varieeruda helepruunist süsimustani, keha on jässakas ja tugev, tagumised jäsemed on suured ning varvaste vahel on lestad, esimesed jalad on lühikesed nelja pika varbaga.

Kopra pereelu

Kobras on monogaamne loom. Kord kokku saanud paar veedab koos kogu ülejäänud elu. Sageli jääb territooriumile alles üks vanaloom, kes endale uut paarilist ei leia, aga hoiab territooriumit kinni ja kaitseb seda endiselt võõraste eest. Pojad sünnivad enamasti mais, peale 105 päevast kandeaega. Poegi võib sündida 1-5, enamasti 2-3. Kopra pesakonnas kasvavad tavaliselt kahe aasta pojad, ehk siis samasuvised ja eelmise suve pojad. Kui on suur üleasustus, siis võivad olla ühes pesakonnas ka kolme erineva aasta pojad.

Kopra toidulaud

Kobras on täielikult taimtoiduline, ta kasutab söögiks kaldavööndis kasvavaid puit- ja rohttaimi, aga ka veetaimi. Eelistatud toiduliikideks on paju ja haab, aga sobib ka kask. Lepp näiteks toiduks ei sobi, seda kasutab ta ainult ehituses. Seega piirab kobraste levikut erinevatel veekogudel sobivate puuliikide esinemine kaldavöötmes. Puittaimedest moodustab pesakond omale talvevaru, milleks on vette tassitud ja põhja kinnitatud oksad. Kui sobivaid puuliike varu moodustamiseks kaldavöötmes piisavalt ei ole, siis ei saa koprapesakond seal elada.

Kopra arvukus Eestis

Hetkel asustab Eestit ligikaudu 14 000 isendi suurune populatsioon, mis on langustrendis. Kobrast võiks nimetada meie uue taasiseseisvumisaegse Eesti eluslooduse arhitektiks, sest kõikjal kuhu ta vähegi saab, tekitab ta suurema või väiksema vääriselupaiga, kus võivad elutseda mitmed kaitsealused ja ohustatud liigid lindudest ja kahepaiksetest roomajatest poolveeliste liikideni välja. Loomulikult muudab kobras tohutult ümbritsevat keskkonda ja seetõttu satub liik inimesega kergesti vaenujalale, sest inimene ei salli, et keegi peale tema enda võiks keskkonda nii suurel määral muuta. Põhiliselt mõjutab kobras metsa, mis hukkub liigniiskuse ja langetustegevuse tõttu.

Kanada kobras ja euroopa kobras

Euroopa kobras Castor fiber kuulub kobraslaste sugukonda Castoridae ja näriliste seltsi Rodentiae. Maailmas esinebki vaid kahte liiki kopraid, üks on eelmainitud Euroopa kobras, teine on aga Kanada kobras, kes algselt on pärit Põhja-Ameerika mandrilt. Lihtsalt vaatluse teel neid kahte liiki eristada ei saa, vaid tuleb võrrelda nende koljusid või teha DNA analüüs. Kahjuks ei jäänud Kanada kobras ainult oma kodumandrile, vaid inimene tõi ta Euroopasse ning ta asustab kohaliku kopra kõrval ulatuslikke alasid nii Skandinaavias kui ka Venemaal ja Valgevenes. Probleem seisneb selles, et Kanada kobras on suurema sigivusega ja tõrjub seega kohaliku liigi välja. Eestis Kanada kobrast ei ole tuvastatud, aga kuna see liik on meile nii Soome kui ka Venemaa poolt üsna lähedal, siis ei ole võimatu, et ta millalgi ka siia jõuab.

 

Remek Meel

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.