Vihasoo lasteaed-algkoolil õnnestus ajavahemikus novembris-detsembris 2020 pildile saada ilves, metskits, kährikud ja rebane.

Koolivaheajal vaatame, mida erinevad koolilaste rajakaamerad on sügistalvel videole püüdnud.

"Rotiaasta". Asko Künnapi kujundatud aasta looma vapp.

Eesti Terioloogia Selts koostöös MTÜ Aasta looma, Looduskalendri, Tallinna Loomaaia, Eesti Loodusmuuseumi, RMK ja Eesti Jahimeeste Seltsiga on kuulutanud aasta 2021 loomaks roti. 

Igal aastal kuulutatakse pidulikult välja „aasta tegijad“, et neid tiitliga austatud liike rahvale järgneva aasta jooksul lähemalt tutvustada. Juba 8 aastat on tehtud valik ka imetajate seast. Lõppenud aastal olid fookuses nahkhiired – kõik 12 liiki. Nende salapäraste öiste tiivulistega said Eesti inimesed tutvuda muuseumites näitustel, ringkäikudel looduses, vestlusõhtutel, läbi videopilti edastava kaamera ja veel mitmel viisil.  

Tänavu varakult alanud koolivaheaja jooksul, mis koolilaste jaoks ilmselt sujuvalt koduõppeks üle läheb, katsume läbi vaadata selle poolaasta põnevamad videod, mida 16 koolilaste rajakaamerat on kinni püüdnud.

Novembri lõpus paigaldasid Türi põhikooli lapsed õpetaja Evely Siimsoo eestvedamisel ja MTÜ Aasta looma kaasabil linnalähedasse metsa oma klassi rajakaamera, kuhu viisid ka natuke õunu ja kohe esimesel nädalal olid külalised platsis: metskitsed, metsnugis ja rebane.  "Oi, lapsed olid ülirõõmsad," kommenteeris õpetaja Evely Siimsoo, "Ühel tüdrukul tuli kitsekesi vaadates lausa pisar silma, nunnumeeter töötas. Me ei olnud ju valmis kedagi nägema veel."

Eestis olulisim ja kogu Põhja-Euroopas ülioluline nahkhiirte talvituspaik asub Piusal. Siin on pea 500 ha suurusel alal endine maa-alune liivakaevandus, mille käikude kogupikkus on koguni 20 kilomeetrit.

Piusa koobastes on nahkhiiri uuritud juba enam kui 70 aastat. Kui kunagi talvitus Piusal enam kui 4000 nahkhiirt, siis eelmise sajandi lõpus hakkas see number langema ja ei ole endist seisu veel tänaseks saavutanud.

Endise fosforiidikaevanduse käikudes Ülgasel on nahkhiiri järjepidevalt seiratud juba vähemalt 30 aastat. 

Ülgase nahkhiirte talvituspaik on endine fosforiidikaevandus, mille käigustik paekalda sees on kokku 4 kilomeetrit pikk. Kui eelmise sajandi viimase kümnendil talvitus siin enam kui 150 tiigilendlast, siis viimasel paaril aastal on see arv jäänud 30-40 vahele ning talvituvate tiigilendlaste arv Ülgase käigustikus on pea pidevalt langenud. Selle peamiseks põhjuseks on kasvav talvine inimkülastuste arv.

Küsisime koolilaste rajakaamerate juhendajatelt, milliseid videoid nad tänavusest hooajast esile tõstaksid ja lisame siia mõned. Paari kaadrit oleme enne looduskalendris küll näidanud, aga kuna nad on kihvtid, siis võib uuesti vaadata:

Vääna (Humala) nahkhiirte talvituspaigas asuvad Peeter Suure nimelise merekindluse umbes ühe kilomeetri pikkused maa-alused käigud, mis on raiutud ligi kümne meetri sügavusele maa alla paekivisse.

Mägrapoegade häälitsusi kuuleb harva. Videole on aga peale jäänud, kuidas pojad suhtlevad omavahel  - omapäraste piiksatustega. Ja siis läheb lahti kiskumine ema kõhualuse pärast! Üks poeg viskab end lausa tagurpidi, et paremini nisani ulatuda.

Mai lõpus on mägraema tulnud öövaikuses kolme pojaga patseerima Tallinna Vaba Waldorfkooli 4. klassi kaamera ette. See on haruldane, et mägrapere jääb koolilaste rajakaamerate ette.

Pilt pärineb Rauno Kalda nahkhiireteemalisest koolitusmaterjalist, mis on kõigile huvilistele tasuta kättesaadav siin. 

ELF-i LIFE-projekti "Tiigilendlase elupaikade parandamine Eestis" raames saavad sel kevadel nahkhiirte bioloogias ja kaitses ning liikide tundmises koolitust 25 Põhja-Eestis tegutsevat loodusgiidi ja retkejuhti ning teist sama palju Lõuna-Eestist.