Foto Arne Ader
Video Ahto Täpsi
Rebased kurameerivad
Punarebane ehk rebane Vulpes vulpes
Möödunud suve lõpust, kui rebasekutsikad vanaloomade hoole alt väljusid elutsetakse eraklikult. Nn oma territooriumi märgistades, mille suuruseks võib olla umbes kümme ruutkilomeetrit.
Kuidas on võimalik „maaomaniku“ sugu määrata? Kui leiad lumisel ajal rebase jälgi pidi kõndides uriinilaigu, saab asi selgemaks: juhul, kui mingi kännu, mätta või puhma juures on jalga tõstetud saab tegu olla isasloomaga. Emasloomad kükitavad koerlastele omaselt, siis jääb kollane laik tagajalgade vahele.
Looduses hulkujatele sai „jäljeraamat“ loetavaks kasina lume tingimustes alles veebruari kuust. Mõned „pulmalised“ lippasid koos juba jaanuaris - nimetatud aeg muudab reinuvaderid liikuvamaks. Väheneb ettevaatlikus ning tavapäraselt hämaras liikumist alustavaid rebaseid võib nüüd trehvata ka südapäeval.
Paari tegutseb üpris suurel maaalal ja märgistatakse nii emas-, kui isaslooma poolt: kividele, puurontidele, kändudele, põõsastele jäetakse uriinijälgi. Isegi inimese tagasihoidlik haistmine tunneb vänget sabanäärme eritise „rebaselõhna“. Paari tegutsemisalalt võib vahel kuulda ka katkendlikku klähvimist.
Meie lapsepõlve muinasjutulooma trehvamine kujuneb ikka väikseks sündmuseks. Rebaste kuulmine ja haistmine on eriti head - pisinäriliste püüdmisega ju muidu hakkama ei saa. Suhteliselt hea on ka nende nägemine: liikumatult seisvat vaatlejat rebane ei pelga, aga vähimalegi liigutusele reageeritakse koheselt. Omaette tähelepanuväärne on rebaste haruldane mälu ning suisa uskumatu reageerimise kiirus.
Ilusaid ja mittepelglikke isendeid märgatakse linnades üha sagedamini, rääkimata juba rohevööndites terviseradadel liikujatest.
Koos liikuva rebasepaari poolt jäetud märgistused
