Lugejakiri ja video Mati Sepp
Metskits on 2017 aasta loom, seetõttu käisin uurimas ,kuidas Eesti metskitsedel pulmade pidamine läheb ja pean tunnistama, et õhtu oli elamusterikas.
Töölt koju sõites oli kindel teadmine ,et täna lähen metskitsi filmima - küsimus jäi, et kuhu minna?
Enamus põlde on alles äsja niidetud ja värske rohi on napilt tärganud, seega heinapõllud viskasin kohe mõteist välja. Võimalus oleks minna veel niitmata põldudele, aga päev otsa sadanud vihm ning märg hein ei kutsunud vaimu nii viskasin needki põllud peast. Sõelale jäi kümne kilomeetri raadiuses kaks heinamaad, millel roheline ädal juba lokkas, et võiks juba plaaniks võtta. Eks ole teisigi põlde, kuid need jäävad, kas liialt suurte maanteede äärde või asulate lähedusse jne…. Otsus tehtud: valisin umbes viie hektari suuruse põllu, millel silopallid mööda heinamaad laiali nagu seened mööda metsaalust.
Auto parkisin teadlikult nõnda, et see esimese hooga möödasõitjatele silma ei hakkaks. Uurisin kolmveerand heinamaad binokliga läbi – no ei märganud mitte ühte ainsatki looma, vaid märgid inimtegevusest põllul, kas salaküttide või jahimeeste maasturite jäljed. Plaanisin isegi autosse tagasi minekut, aga siiski otsustasin ilusa päikseloojangu kasuks ja astusin mööda kraavi serva vaatama, mis kaugemal toimub (see oli ala, mis jäi teepealt uurides väljapoole vaatevälja).
Jõudsin esimese metsasaareni põllul, mille tagant jalutas välja kaks sookurge. Proovisin sookurgedest vaikselt mööda hiilida, aga ei õnnestunud ning kriiskavate hääte saatel tõusid sookured lendu.
Sooviks oli näha, mis toimub põllu tagumises osas. Sookurgede huigede saatel istusin silopalli kõrvale maha, et mitte endast ümbruskonnale rohkem märku anda - ehk on keegi kusagil rohu sees või metsatukas. Sookured andsid kõigile teada, et keegi tuli heinamaale. Ei tahtnud oma asukohta ümbruskonna loomadele reeda. Silmitsesin läbi binokli ala, mida polnud ennist tee pealt näha. Eneselegi ootamatult märkasin umbes veerand kilomeetri kaugusel ühte peakest rohust paistmas (lamav metskits puhkas heinas). Vaatasin veel ringi ja teinegi metskits oli silo pallide vahel söömas.
Hindasin tuule suuna sobilikuks ning asusin hiirvaikselt liikuma, ainsaks mureks loojuv päike, mis paistis otse silma. Olles läbinud sadakond meetrit otsustas lamanud metskits, et puhatud piisavalt ning asuda kõhtu täitma – paraku minust kaugemale liikudes. Otsustasin siiski püsti mitte tõusta ja roomasin umbes pool tundi vaevaliselt mööda heinamaad metskitsele järele ning nii ma loomale ehk veerandsaja meetri peale jõudsingi.
Plaan oli kitse söömist filmida, aga loojuv päike paistis otse silma nii jäin parema võimaluse ootele. Aeg ajalt kiikasin, mis ümbruskonnas toimumas: välja ilmus kolmaski kits. Sisuliselt olin igast kaarest kitsede poolt sisse piiratud, aga vaateväljas polnud mitte ainsatki sokku.
Oma asukohast nägin ka väikest osa maanteed ja maasturi jäljed põllul oli suht kindel märk jahipidamisest. Sõitjaid oli maanteel vähe, nendegi kiiruseks 90km/h ja minu poolvarju pargitud autole ei pööranud keegi tähelepanu. Siis ilmus vaatevälja maastur, mis enne heinamaad hoo maha võttis, kuid minu autot märganud uuesti kiirendas ja vaateväljast kadus (tean enamusi ümbruskonna jahimehi ja nende sõidukeid). Millegi tõttu kardetakse minu filmikaamerat rohkemgi, kui haavatud karu…
Metskitsed hoidsid enamuse ajast maantee vaateväljast kaugemale. Loomad hoidsid minuga nagu kindlat vahemaad. Kits, kelle poole hiilisin sööstis minust samuti umbes seitsmekümne meetri jagu eemale. Mõtlesin omaette: kolm kitse ja mitte ainumastki sokku - kas süüdistada salakütte?
Jahipiirkond kuhu filmima tulin on üks suurimaid Eestis. Tean hästi, et ametlikult oli sokkude laskmine peale karme talvesid peaaegu olematu ehk mitu aastat võis lasta ainult viisteist sokku, aga viimastel aastatel tõsteti küttimise limiiti. Tänavu pole ametlikult väga palju sokkusid kütitud ja arvatavalt on salakütid teinud „puhta töö“.
Olen seda varemgi täheldanud, et päevas võid kohata viit kuni seitset metskitse ja mitte ainsat sokku ja kui näedki sokku on loom sedavõrd ettevaatlik, et paneb iga auto piduritule peale jooksu.
Video: LINK
Aga fortuuna siiski naeratas, äkitselt tormas võsavahelt välja kits, talle järgnes noor kaheharuliste sarvedega sokk. Kits ees, sokk järel põigati siia ja sänna, kihutati põllul ringi, mis hirmus, kusjuures sokk ei jäänud sammugi maha. Täpselt nagu vidost näha võib.
Mis siis video järgselt edasi sai: kits seisatas mõned korrad, urineeris ja sööstis seejärel edasi. Ju siis sai sokul äkitselt mõõt täis või oli loomal juba „keel nii vestil“, et jäi seisma ning hakaks rohtu sööma.
Kits vaatas rohtu nosivale sokule tagasi ning jalutas mõne kergema kepsakuga minema - nagu „õrnemale soole“ kohane. Sokk vaatas kitse minekut, aga sõi veel oma kümmekond minutit ja alles siis jalutas kitsele võserikku järele…
Niisiis kujunes õhtu elamusterohkeks. Kahju oli ülejäänud kolmest kitsest, kes jälgisid toimunut huviga ja ootasin ilmselgelt oma aega ja „kavaleri“. Ka nende kitsede kavaleriks saab usutavalt sama noort kaheharuliste sarvedega sokuke sest ühtegi teist isaslooma õhtu jooksul heinamaale välja ei ilmunud.
Kui Keskkonnaameti poolt välja pakkutud sokkude küttimise muutmise kuupäev oleks 2016 aastal läbi läinud, oleks salaküttidel kindlasti kordades raskem sokkusid küttida. Keskkonnaamet soovis muudatusega alustada sokujahti 15 juulist, kuid hetkel algab see 1. juunist sest jahimehed olid muutmisettepaneku vastu ning muudatus jahiseadusesse jäigi tegemata. Nüüd kütivad salakütid sokkusid sedasi, et ametlik luba on taskus ja kui asi hakakb „kiiva kiskuma“ kirjutatakse luba maha, aga muidu lastakse ühe loaga suvi otsa sokkusid (pakuksin, et isegi kuni viis sokku ühe loaga).
