Video salvestas ja mõtiskles Mati Sepp
Käin peaaegu igal õhtul sokkusid vaatlemas, et vähekesegi ümbruskonnas (salaküttise osas) vähemalt seniks kuni metskitsedel jooksuaeg vaibub. Lisaks sellele on hea looduses viibida ning elu üle mõtiskleda.
Üks lootustandev uudis salaküttide tegevuse suhtes tuli Eesti Jahimeeste Seltsi kodulehelt ( www.ejs.ee ). EJS küll ei räägi otseselt sõnakestki salaküttimise probleemist, aga EJS tajub survet metskitsedele. Uudis selline: „Tulevikus peavad hakkama jahipiirkonnad iga kuu esitama kütitud suurulukite andmeid“. Esimese hooga ei ütle see uudis suurt midagi, aga seletaksin asja lahti.
Jahipiirkonnad esitavad kütitud ulukite andmeid korra aastas. Nõnda puudub ülevaade,mis täpselt toimub ja millal on kütitud. Oma vaatluste põhjal võiks öelda, et enne jaanipäeva käib arvestatav sokujaht (jahilubadelt kantakse mahaümmarguselt 1000 lasu kohta 50 isendit). Põhimõtteliselt, statistika järgi justkui enne jaanipäeva loomi nagu ei kütitakski (sokkusid). Tegelikult teavad ja kuulevad maaelanikud, et jahti peetakse ja jaanipäeva õlut ning sokku šašlõkki on ikka pakutud jahimehe laualt.
Minulgi tuli üks õhtu salaküttidega kokku puutuda: jälgisin rahulikult rohtu söövat sokku ja kitse. Kuulsin kauguses autot sõitmas. Ilm oli tuulevaikne ja lämbe, linnudki sättisid endid hämaruses magama. Auto hääle järgi otsustades peatus masin talumajade vahel seega arvasin, et pererahvas saabus koju. Seejärel kuulsin mingit imelikku plaksu, aga pidasin seda autoukse sulgemiseks. Hetk hiljem oli kuulda, kuidas üks hirmunud metskits röökides eemale tormas. Esimeseks mõtteks, et salakütid, aga kes see ikka talumajade vahel kõmmutama hakkab (seal kõrval väike heinamaa lapp). Järgnes haudvaikus, 3- 4 minuti möödudes kuulsin sureva soku karjeid - see oli julm, väga julm heli. Minu vaateväljast kadusid loomad hetkega metsa.
Jooksin tulist nelja kuuldud auto suunas, aga toimunu oli umbes kilomeeter eemal. Kui sündmuspaika jõudsin, kus arvatav salaküttimine toimus oli seal „haudvaikne“ - mitte kedagi ei talurahvast ega salakütte (kütid kasutasid summutiga relva, küsisin tuttavalt järele, et pidigi sellise sutsaka heli tegema). Ilmselt lasti sokul selgroog läbi ja seejärel lõigati noaga kõri läbi.
Ma tean, et salakütid siin kandis kasutavad summuteid, aga talumajade vahel laskmine oli üllatus. Kohalikud inimesed on rääkinud päris hirmsaid lugusid, aga siiani polnud ühegagi ise kokku puutunud.
Seda enam tunnen muret, metssiga on Eesti metsast otsa saanud ja üha enam minnakse „liha jahil“ üle sokkudele, sügisel metskitsedele ning ilmselt ka tänavuse aasta talledele. ja kitsede
Inimesed ei julge helistada 1313. Mina olen helistanud, aga infonumbrilt vastati mulle: seni kuni toimunut filmile ei saa, pole midagi teha. Toimik läheb riiulile tolmu koguma kuna tõendid puuduvad sest tegemist võis olla, kes teab millega või kellega.
Mina arvan: kui probleemist rääkida, siis peaks inimestel tekkima tahe loodust hoida ja säilitada. Minu vanaisa, ilmselt keeraks hauas ringi, kui näeks, milline kaos hetkel metsas ja jahinduses toimub. Oli temagi kunagi jahi- ja metsamees, aga kunagi ei küttinud rohkem, kui jõudis tarbida.
Video: LINK
Mida videost näeme:
Sokk peilis minu asukoha välja, aga kits mitte ja nii ei saanud sokk minema joosta ning näitas, kuidas metskitsed röögivad, kui näevad või tajuvad ohtu - märguanne liigikaaslastele, et olge valvsad. Tegelikult sokk ei saanud aru, et tegu on inimesega sest kannan metsas maskeerimisriietust, mis petab tavaliselt looma ära, kuid siiski pidas ta mind ohtlikuks…
Sokkusid tunnen juba sarvede järgi, aga silma on jäänud üks imeliku välimusega metskits, keda vaevab ilmselt mingi tõbi, aga siiani pole õnnestunud talle filmimiseks ligi pääseda.
Loodus on kaunis, vajades inimliku suhtumist kõigi poolt, selle hoidmist ja säilitamist nii meie lastele, kui lastelastele.
