Fotod Tiit Hunt ja Arne Ader
Emakala
Emakala ehk kiviluts Zoarces viviparus
Kiviluts on meie vetes elutsevatest kaladest ainus elussünnitaja ehk vivipaarne.
Oleme harjunud mõttega, et kalad koevad. Kuid emakaladel toimub sigimine üpris sarnaselt hoopis imetajatele. Isaskalad viljastasid emaskalu augustis, septembris ning novembrikuu lõpust alustavad emaskalad sigimist, mis kestab veel uuel aastalgi. Nimelt emaskala sünnitab ainult mõnikümmend kalapoega, kes sarnanevad vanematele olles küll vaid kuni nelja sentimeeri pikkused ning alustavad koheselt iseseisvat elu…
Pole teada, kui vanalt emakalad suguküpseks saavad kuna neid ahvenalisi pole eriti põhjalikult uuritud.
Kehakujult meenutavad emakalad lutsu: lameneva keha ning peaaegu sabaotsani ulatuva selja- ja pärakuuimega. Neil on suured silmad, „pruntis“ huuled ning punnis põsed.
Emakala on limase nahaga, soomusteta, seega sile ja värvuselt pruunides, kollakates toonides, kuigi värvus võib varieeruda, mis oleneb juba mere põhjast.
Emakalad liiguvad meelsasti põhjalähedustes veekihtides ning ka päris suurtes sügavustes, kuigi ajuti tullakse toitu jahtima päris kaldavette. Neid omakorda jahivad suuremad röövkalad, merelindudest paarikümne meetri peale sukelduvad kormoranid, kaldavetes kajakad…
Kasvukiiruselt aeglased: alles kümneaastaselt ületab nende pikkus kolmekümmet sentimeetrit, aga kaal küünib siis vaid saja viiekümne grammini.
Emakala on lätlaste rahvuskala: suuremate rahvapidustuste aegu peab mõni emakalast valmistatud roog kindlasti pidulaual olema. Võin kinnitada, et valge lihaga emakala maitseb hästi nii suitsutatult, kui kalasüldina. Söömisel märkad, et kala selgroog on rohelist värvi nagu tuulehaugilgi, seda põhjustab vimaniit - luudes sisalduv fosforiühend.
Hõbekajakas emakalaga
