VIDEO: laanepüüd annab metsas märgata

Laanepüüd hakkasid häält tegema. Senimaani olid kaunis vaikselt ja vilele ei vastanud. Eile sain kaks lindu vastama. Videos näeme linnu head kaitsevärvust, mis sobib tema elupaikadega.

 

 

Meie looduse põlisasukaid kohtame vaid mandril ning tegutsetakse aasta läbi pesapaiga läheduses. Sellised kuuse – segametsalise elupaigaga, kus kasvab nii leppa, kaske, haaba, sarapuud, viimatimainitute pungadest, urbadest ning võrsetest talvisel ajal toitutaksegi. Sügisese „mängu“ ajal septembris-oktoobris moodustunud paarid võivad vahel kokku jääda kogu talveks. Pärast sügisest sulgimist näevad möödunud suvel koorunud noorlinnud juba vanalindude moodi välja.

 

Laanepüüd on väikese pea, aga jässaka kehaga kanalised. Isas- ja emaslinnud suht ühesuurused, kaaludes kolme-neljasaja grammi ringis või kröömike rohkem. Kehapikkust alla neljakümne sentimeetri, tiibade siruulatust lennul poole meetri jagu. Lendutõusul kostab iseloomulikku „tiivavurinat“ (kes kuulnud see teab) ­- omaette mõistatus, kuidas suudavad vaid tuvi suurused linnud sellist heli tekitada. Aga kõigi meil elutsevate kanaliste lendutõus toimub „lärmakalt“.

 

Laanepüüde seljasulestik on hall, tumedamate pruunikate ja hallide tähnidega. Alapool heledam ning seda kirjavad must-kastanpruunid laigud. Tiivad ja küljed  roostepruunide laikudega, saba tipus must ristvööt. Laanepüüde jalad on pruunikashallid, varbaid katavad talvisel ajal narmad – ikka hõlpsam toitu otsides, jäätunud okstel turnida.

 

Isaslinnu kurgualusel võime märgata valges raamistuses, suur musta laiku, silmade kohal ere punane kulmutriipu ning kuklatutti. Silmavärv kõigil punakaspruun, väike nokk must.

 

Emaslinnu kurgualune on valkjas, kuklatutt ainult aimatav. Kogu sulestik näib veidi kahvatumat tooni tundub.

 

Talviseks arvukus võik hinnata viiskümmend kuni sada tuhat isendit ja püüvilega annab neid peibutada.

 

Laanepüüde vaatlused: LINK

 

Laanepüü.