Slavc on hunt. 2011. aastal alustas ta oma võimsat 2000 kilomeetri pikkust rännakut läbi Euroopa Sloveeniast Austria Alpide kaudu Itaaliasse. Mõned kuud varem oli talle pandud kaelarihm, mis võimaldas tema liikumist väga detailselt jälgida.
Järgneb väljaandeThe Guardian ajakirjaniku Henry Nichollsi inglise keelest tõlgitud intervjuu bioloog Hubert Potočnikuga, kelle töö tulemusena see kõik võimalikuks sai.
Igal aastal püüavad Hubert Potočnik ja tema kolleegid Ljubljana Ülikoolist (Sloveenia) kinni ja kaelustavad teatud arvu hunte, et paremini hoomata nende sageli valesti mõistetud loomade liikumist. Juulis 2011 kaelustas ta noore isase, keda hakati tundma nime järgi Slavc.
HN: Pärast seda, kui sa Slavci 2011. aasta juulis kinni püüdsid ja kaelustasid, jäi ta veel
mitmeks kuuks oma kodukarja juurde. Seejärel, 19. detsembril 2011 hakkas ta
liikuma. Kuidas sa sellest teada said?
HP: Me teadsime, et midagi oli teisiti, sest GPS andmed näitasid, et ta oli ületanud kaks
suurt kiirteed, mis olid tema sünnipärasest territooriumist kaugel.
Räägi mulle veel nendest kaelustest. Kuidas need töötavad?
Kaelarihm on varustatud kolme erinevat tüüpi tehnoloogiaga. Sellel on GPS vastuvõtja,
GSM modem SMSide saatmiseks ning igaks juhuks ka VHF raadiosaatja. Meil on
kõikide huntide kaelused programmeeritud iga kolme tunni järel GPS signaali saatma,
seega me saame päevas umbes seitse asukohta, mis annavad meile pideva asukohtade
andmebaasi.
Mis siis juhtub, kui hunt ei saa signaali kätte? Kas sa kaotad andmepunkti?
Ei, sest kaelusel on spetsiaalne andmemälu. Kõik asukohad salvestatakse ning kui loom
saab jälle signaali, saadab see seitsme asukohaga SMSe. Vahepeal ei saanud me andmeid
3, 4, 5 päeva. Kuid pärast saime kuus või seitse SMSi umbes 40 asukohaga eelmistest
päevadest.
Esimene kiirtee, mille Slavc ületas, oli A1 Trieste ja Ljubljana vahel. Kui suureks
takistuseks see talle olla sai?
See kiirtee on aiaga piiratud. Hundid saavad seda ületada ainult sildade või tunnelite
kaudu või mööda jõgesid. Ta ületas A1 kiirtee silla kaudu.
Mis sai edasi?
Viimane asukoht, mille me sel esimesel päeval saime, oli ühe maja tagahoovist, mis asus
väikese Vipava-nimelise linnakese keskel. Meie esimene mõte oli, et ta on salaküttide
ohvriks langenud. Sel ajal, kui me kohaliku piirkonna keskkonnatöötajatega arutasime,
mida teha, kas kutsuda politsei ja nii edasi, saime me uue asukoha, mis näitas, et hunt
liigub kaugemale ja kaugemale.
Ta ületas ka teise kiirtee – H4?
See oli päris lihtne. Seal on 150 meetrit pikk viadukt.
Mis kellaaegadel ta liikus?
Tüüpiliselt läbis ta sellised avatud piirkonnad öösel. Kuid mitte alati. Näiteks veetis ta kolm päeva Ljubljana rahvusvahelise lennujaama lähistel metsas ning viimase päeva hommikul, liikus ta läbi avatud piirkonna, võttes suuna Alpide poole.
Mis sa veel avastasid tema lennujaama lähistel paiknemise kohta?
Igasse kohta, kus ta veetis üle kolme tunni, läksime me uurima ja leidsime, et ta oli seal kaks rebast püüdnud. Meie kolleegid Austriast ja Itaaliast võtsid kogu kommunikatsioonist, proovide võtmisest ja tema teekonna tegevuste analüüsist kõvasti osa, kogudest uriini ja nii edasi.
Sel hetkel polnud ta Ljubljana Ülikoolist kuigi kaugel. Sa ilmselt siiski ei näinud
teda või nägid?
Ei. Terve tema rännaku jooksul oli ainult üks raporteeritud juhtum, kus võidi näha hunti ja see hunt võis olla Slavc ning see juhtum tuli Austriast.
Kui mures olid sa Slavci turvalisuse pärast, kui ta läbi selle tihedasti inimestega
asustatud maastiku liikus?
Tema teekonna ajal oli meie peamiseks hirmuks, et keegi laseb selle hundi maha, arvates
kaelarihma järgi, et tegu on hulkuva koeraga. Proovisime hundist teada anda läbi meedia
ja kohalike ajalehtede ning informeerida eriti just jahimehi GPS kaelarihmaga loomast.
Kui kiirteed välja arvata, oskad sa öelda kaks muud olulist takistust, mis Slavcile
tema rännakul ette jäid?
Drava jõgi oli kindlasti väga suur takistus. Ta tegelikult ületas selle kohal, kus Drava oli 280 meetrit lai. Ta ujus. Seal pole ühtegi silda ning me saime jõeäärsed asukohad nii ühelt kui teiselt poolt. Ainus seletus on, et ta ujus ning ületas Drava väga laia koha pealt. Tema tee läks ka üle väga kõrgete mägede, sisenedes südatalvel kinnisesse orgu, kus kõige madalam kuru oli 2600 meetrit ning lumi oli ligi 6 meetrit sügav. Sel ajal olid tõesti väga ekstreemsed tingimused.
Siis jõudis ta Itaaliasse?
Kui hunt Itaaliasse jõudis, sain ma Itaalia kolleegilt e-maili videoklipiga võimalikest
huntidest Lessinia rahvuspargis. Me naljatlesime, et Slavc läheb sinna ja kohtab emast
hunti, sest selles videos tundus olevat emane hunt, kui arvestada tema urineerimisviisi.
Kuid ta läks Lessiniast edasi?
Jah. Ta jõudis Veronast veidi põhjapool asuvasse Valpolicella piirkonda märtsis 2012. See oli esimene kord, kui see hunt tappis oma teekonnal kodulooma. Ta tappis kaks lammast ja ühe kitse. Ta jäi sinna 12 päevaks,
ilmselt seetõttu, et seal oli eraloomaaed ning omanikul oli aedikus kolm hunti, üks emane ja kaks isast. Kui siis liikus ta tagasi põhja ning sisenes Lessinia rahvusparki. Oli aprill ja meil olid täpsed GPS asukohad ning me palusime pargi mänedžeril minna ja kontrollida jälgi lumel. Kui ta kohale jõudis, leidis ta kahe koerlase jäljed, esimene vihje, et Slavc oli tõesti emase hundiga kohtunud.
Sa programmeerisid Slavci kaeluse maha kukkuma augustis 2012. Miks?
Me eeldasime, et umbes selleks ajaks saavad kaeluse patareid tühjaks. Lisaks teatud
lisainformatsioonile, mille kaelus salvestab, on eetiline selline loom kaelusest vabastada.
Kuid Slavc on ikka Lessinias koos emase hundiga (kes sai tuntuks nime järgi
Juliet)?
Nii palju kui mina oskan öelda, siis küll. Slavcil ja Julietil sündis eelmisel aastal vähemalt
kaks kutsikat, sest nad jäid territooriumile üles pandud kaamerate ette ning selles videos
oli võimalik näha kaht kutsikat. Selle aasta informatsioon näitab, et neil on ilmselt taas
pesakond.
Kuidas sa selle kogemuse kokku võtaksid?
Huntide pikamaarännakutest on küll palju andmeid, kuid selliseid juhtumeid, kus meil on
olnud võimalus loomale niivõrd täpselt järgneda, on olnud väga vähe. Slavci jälgimine
üle Euroopa pakkus meile haruldase võimaluse heita pilk huntide salajasse ellu. See oli
üks minu elu hämmastavamaid kogemusi.
Originaalintervjuu on leitav siit.
Tõlkis Laura Kiiroja
Valeri Štšerbatõhi foto
