Fotod Arne Ader
Vaher õitseb
Harilik vaher Acer platanoides
Vahtrapuude õitsele puhkemine tähistab fenoloogilise päriskevade algust.
Täisõites vaher – see on tõeline vaatamisväärsus. Soojadel ja päikeselistel kevadpäevadel, kuuleme puudelt mesilaste või teiste mutukate suminat, kes ennastunustavalt nii nektarit, kui elutegevuseks vajalikku rohekat õietolmu koguvad.
Lähivõte vahtra õitest: näeme nektarist läikivat meeketast, hästi arenenud tolmukatega isasõisi
Vaher lehtib pärast õitsemist
Looduses võime vahtrikuid kohata harva: Lääne - Eesti saartel, näiteks Kõinastu laiul, mõnel mandri soosaarel, aga samuti Põhja - Eesti pankranniku (klindi) ja mere vahelisel alal.
Mujal kasvavad vahtrad segametsades koos teiste puuliikidega: tamme, saare, jalaka, pärnaga, vahel kase või kuusega. Kuivad ning väheviljakad mullad vahtrale ei sobi. Noorelt talub puu nii varju ja talvepakaseid, aga just õitsemisaegsed tugevad öökülmad võivad vahtraid tugevalt kahjustada.
Vilju hakkavad vahtrad kandma alles veerand sajandi vanuselt. Nende seemned idanevad ülihästi - üheksa seemet kümnest.
Pärast lume sulamist idanevad pudenenud seemned massiliselt, allolev pilt kinnitab on tegu toitva ja mahlase suutäiega.
Vana vahtranina
