Kokkuvõtte koostas Urmas Sellis
Märtsis, enne kaamera pesale paigaldamist ootasime kannatamatult isalind Karli rände algust. Karl oli küll jälgimisseadmega, aga GSM levi puudumine Sudaani lõunaosas hoidis meid teadmatuses nelja kuu jooksul - alates novembri keskpaigast 2018, kui Karl talvituskohta jõudis. 16. märtsil, kevadrände ajal laekusid siiski Karli talvised asukohad ja kõik paistis tavapäraselt korras olevat. Meil oli aega ligi kaks nädalat, et kaamera pesa juurde monteerida. Pesa näeme kaamera kaudu alates 24. märtsist.
29. märtsil katkes Süürias isaslind Karli rändetee. Kuna Karl ei tulnud tagasi pesapaigale, siis suure tõenäosusega ta sai surma. Kuuldavasti kütitakse Süürias julgeoleku eesmärgil lendavaid SIM kaarte (ilmselt kasutatakse neid ka luuredroonides). Ka Karli jälgimisseadmes kasutame GSM võrgu SIM kaarti andmete edastamiseks… Teistel jälgitavatel lindudel siiski Lähis-Idas probleeme ei olnud.
Kuigi Karl ilmselt hukkus rändel, ei jäänud pesa tühjaks. Varemgi pesa uudistamas käinud isaslind oli 2. aprillil kohal ja 4. aprillil saabus meile tuttav emaslind Kati. Kui endisel isaslinnul Karlil poleks olnud rõngaid jalas, siis oleksime ilmselt arvanud, et tema tuligi tagasi. Uus isaslind sai nimeks Karl II.
Pesitsemine algas Kati ja Karl II pesas täiesti tavapäraselt, isegi kiirelt (pildi napsas foorumi liige Anne7)
12. aprillil võisime näha pesas esimest muna ja 18. aprilliks oli pesas neli muna, mida asuti hoolega hauduma.
Haudumise ajal ja ka hiljem käis pesa juures võõras isaslind, kel jalas Läti rõngad (valge 0FAF). Läti kolleegi Maris Strazdsi teatel on see must-toonekurg rõngastatud Lätis 2016. aastal tema ja Helmuts Hofmanise poolt pesapojana ligi 40 km Karula Rahvuspargist.
Läti must-toonekurg 0FAF otsib endale pesitsusterritooriumi. Hauduv emalind Kati tõrjub võõra minema. Kus OFAF sobiliku pesakoha leiab, seda me võib-olla teada ei saa. Aga on võimalik, et me näeme teda tulevikus veel siin pesas (video vaatamiseks kõpsa pildil, video salvestas foorumi liige Mary Jane)
16. mail koorusid kolmest munast pojad ja järgmisel päeval ka neljandast. Oli ennustatav, et neli poega pessa ei jää, sest üsna sageli on selles pesas emalind Kati korrigeerinud poegade arvu. Nii ka tänavu – 23. mail eemaldas Kati ühe poja, tõenäoliselt viimasena koorunu. Aga kolm poega ei jäänud pessa, sest 20. juunil õnnestus kanakullil üks poeg üle pesaääre alla, omale saagiks tõmmata.
Kolmas poeg oli kanakulli poolt maapinnal ära söödud. Sel ajal olid mõlemad vanalinnud poegadele saaki otsimas
Kaks allesjäänud poega pidid veel korduvalt tõrjuma kanakulli rünnakuid, aga said sellega hästi hakkama.
Üks videolõik kanakulli rünnakust, kui pessa oli jäänud kaks poega (video salvestas foorumi liige Crissy)
Võib-olla oli kolmanda poja hukkumine allesjäänute õnneks, sest toidurikkusega polnud just kiita sel kuival aastal. Ilmselt mõjus veel ka mullune põud, sest sobiva suurusega kalu ning kahepaikseid oli vähe.
Nii nagu mullu, on kahe pesapoja edasine tegevus jälgitav nendega kaasas olevate jälgimisseadmete abil. Rõngad ja jälgimisseadmed paigaldati 12. juulil (meeskonnas olid Ain, Mati, Ants ja Urmas). Mõlemad pojad lendasid pesast välja. Tagantjärgi teame, et kesine toit ja kanakulli rünnakud muutsid poegade käitumise ettearvamatuks. Neist teise üles leidmine võttis oma poolteist tundi aega, sest me polnud päris valmis väljalennuks. Pärast pikka otsimist õnnestus Karula RP loodusvahil (ranger) Matil märgata puutüve tagant piiluvat otsitavat, kes oli kõndinud üllatavalt kaugele.
Mullu toetasid vabatahtlikud must-toonekure kaamera vaatlejad kolme saatja ostmist. Üks saatja on tänavu sama, mille saime tagasi eelmise aasta poja hukkumise järel Egiptusest (suur tänu selle logistika eest Egiptuse kolleegidele ja Eesti saatkonnale Kairos). Teise saatja laenasime esialgu teisest projektist (veel ei tea, kuidas selle järgmiseks aastaks sinna tagasi saame). Sellega seoses on teine saatja ka teist värvi – (punakas)pruun. Saatja värv aga tekitas isalind Karl II ootamatu käitumise, ta tundis selles seadmes vaenlast, mida karta. Võttis päeva, enne kui ta harjus olukorraga.
Poegadele anti ka foorumi liikmete poolt nimed - nende jalas olevate rõngaste 716 A ja 716 0 järgi Aru ja Oru. Pojad alustasid iseseisvalt lendamist vastavalt 23. ja 22. juulil. Samal ajal nähti emalind Katit viimast korda pesa juures. Poegadel jäi aega lendamise harjutamiseks, nii asus Oru rändele 10. augustil ja Aru 17. augustil. See tähendas Aru jaoks enne rännet mitmel päeval topelt toiduportsjonit noorlindude eest hoolitsevalt isaslinnult, mida ta mõnikord ei suutnud isegi ära süüa. Aru hilisem äralend võib olla seotud ka tema tiivavigastusega – ilmselt lendas ta mõne lennuharjutuse ajal kuskile oksa otsa ja tiiva alapool oli marraskil. Lennuharjutusi see siiski ei katkestanud.
Videokokkuvõtte 2019. aasta pesitsusest Karl II ja Kati pesas koostas foorumi liige Marcus Eurok!
Mõlema noore must-toonekure, Aru ja Oru rändamist saab vaadata rändekaardilt. Kokkuvõtte tegemise ajal olid mõlemad esimeses rändepeatuskohas, Oru Poolas ja Aru Lätis.
Aga mitte kõigil must-toonekurgedel ei läinud sel aastal nii hästi. Näiteks rändekaardil jälgitava ning naabruses asuva Eedi pesas oli küll kolm poega, aga enne pesast väljalendu nad kõik hukkusid. Tõenäoliselt oli põhjuseks toidupuudus.
Mujal veebikaameratega varustatud must-toonekure pesades oli olukord erinev. Ungari pesas hukkusid pojad tormi ajal. Poolas seevastu lendasid tänavu kõik pojad pesast normaalselt välja. Läti kaamerapesas pesitsemiseks ei läinud.
