Tamme-kivipuravik Boletus luridus
Ilmateade lubab nädala jooksul hoovihmasid üle Eesti – kas seeneaeg on hakkamas ka põuakahjustustega piirkondades? Üksikuid puravikke leiab, aga isegi pöidlasuuruse kübaraga kivipuravike jalad on seeneusside poolt läbi uuristatud (Kesk-Eestis pidi seeni siiski olema).
Tegelikult peaks tutvustama tamme-kivipuravikku. Neid oli nädalavahetusel Vasalemma jõe kaldavallil päris hulga, aga kas neid ikka tasub korjata?
Nimelt on tegu mürgistuse ohuga seenega, kui neid mitte kupatada. Õnneks on tamme-kivipuravikud kergelt määratavad ja nimelt: seen muutub mõne hetke möödudes lõike- või murdepinnalt tintsiniseks ja seda tükk maad kiiremini, kui väiksemad, heamaitselised liivatatikud ehk liivapuravikud, mis rohekalt sinakaks lõikepinnal muutuvad.
Tamme kivipuravike välimus on kena. Kübar ja kübaraalune nagu puravikul ikka, aga seenejalg, mis võib olla nii tünjas (nagu Arne pildil) või sirge, aga ikka punakaspruuni võrkmustriga.
Leida võime nii haljasaladelt, kus tammed kasvamas, aga läänepoolsetes maakondades ka lehtmetsadest ja puisniitudelt.
