Siidisaba ehk viristaja Bombycilla garrulus
Eile tühjendas siidisabade salk akna all napi tunniga rästastest järele jäänud pihlakad puult. Olin mõne päeva eest pihlakaid huvi pärast maitsnud, aga soojade ilmadega olid viljad päris käärima läinud, aga sellistest siidisabad just lugu peavad. Salgad leiavad viljapuudelt üksikuid õunu, midagi ka viirpuudelt ja arooniatelt, aga söödavat jääb päev-päevalt kasinamaks.
Siidisabad tegutsevad päevasel ajal, nende salgad jäävad enamalt jaolt alla sajapealisteks, vahel ka suuremateks. Huvitav, et siidisabade salk jätab lennupildis tumeda mulje.
Kui vaevume tegutsejaid binokliga lähemalt uurima, märkame kohe vana- ja noorlindude erinevusi: tänavusuvistel noortel puudub veel must laik kurgul, tiivad on vähemvärvikad ja sulestiku siidine läige tuhmim. Vanalindude jalgade värvus must, noorlindudel punakas.
Aga vaatleme veidi lähemalt kaunite, enamalt jaolt tundraaladel pesitsevate lindude välimikku: kergelt läikiva sulestiku põhivärviks jääb siidhall ja punakaspruun toon. Silmad kaetud musta maskiga, sama värvi on vanalindude kurgualune laik. Kõigi pead kaunistab uhke suletutt. Tiivasulestik must, aga „kaunistuseks“ paistab nii kollast, valget, kui punast. Kollast märkame nii hoogsulgede tippudes ja sabaotsas.
Siidisabade sulestiku värvidest võiks päris pikalt jutustada, aga jätame huvilisele oma avastamisrõõmu.
Siidisabade vaatlused: LINK
Siidisabad ( www.loodusemees.ee )
