Rebane Vulpes vulpes
Tänavu ei anna kahjuks lumel jäljeraamatut lugeda, aga nimetatu on igati põnev tegevus. Rebaseid on paaris koos lippamas nähtud juba jaanuaris. Jooksuaeg muudab loomad liikuvamaks: väheneb ettevaatlikus ja muidu hämaras liikumist alustavaid rebaseid võib nüüd kohata ka südapäeval.
Paarike tegutseb üpris suurel maaalal ja seda märgistatakse nii emas-, kui isaslooma poolt vänge rebase uriiniga: sirtsutades kividele, puurontidele, kändudele ja põõsastele. See vänge „rebasehais“ võib meid üllatada ka lumeta maastikus. Vahel võime kuulda rebaste katkendlikku klähvimist.
Rebased on hea kuulmise ja haistmisega sest ilma nende omadusteta oleks pisinärilisi jahtida võimatu. Nägemisega on lugu nii, et alla tuult ja liikumatult seisvat vaatlejat rebane ei pelga, aga vähimagi liigutuse korral reageeritakse koheselt põgenemisega.
Tähelepanuväärne on rebaste mälu ja suisa uskumatuna tundub loomade reageerimise kiirus.
Üha sagedamini kohtame ilusaid ja mittepelglikke isendeid linnades ja ega sellised isendid ei tea metsaelust tuhkagi sest on sündinud, kasvanud ning sunnitud eluga hakkama saama täiesti erinevas keskkonnas.
