Mänguhimulised võsavillemid

Huntidel on suurepärane oskus oma tõsist elu mitte ülemäära tõsiselt võtta.

 

Võsavillemitel on mängukaaslasi palju. Kõikse enam armastavad nad mängida kutsikatega – seejuures on tavaline, et suuremad hundid teesklevad kutsikatele võitluses allajäämist. Huntidele meeldivad kangesti ka sikutusvõistlused ja tagaajamismängud. Viimaste käigus harjutavad nad osavaid põgenemisvõtteid, mis tulevad hiljem suurte saakloomade eest põgenemisel kasuks. Nimelt jooksevad hirvlased enamasti huntidest väledamini ning kui hunt on mõnel tugevamal sarvilisel närvi mustaks ajanud, saab see kergema vaevata kiskjale järele joosta ning teda oma teravate sarvedega puksida.

 

Võsavillemi trumbiks on sellises olukorras näiteks siksakis joostes plehku panna. Yellowstone’i rahvuspargi hundiuurijad on aga tähele pannud, et vahel üritavad noorukid hundid vapiteid lausa meelega tagaajamismängule kutsuda. Eks see paku üksjagu elevust. Huntide tuntud mängukaaslasteks on ka rongad, kes oma koerlastest sõprade sabast sikutamise või käppade toksimise võimalusest kergelt ära ei ütle. Kokkuvõttes – ampluaa on lai. Kuid ka mängukaaslase puudumisel ei jää endast lugupidav hunt hätta. Mängida kõlbab nii toidukorrast järele jäänud kontide ja kasukatükkidega kui kasvõi puuoksaga.

 

Käesolevas videos on üks Kanadas, Hudsoni lahe rannikul elav nooruk hunt. Video autor, loodusfotograaf Bertie Gregory kirjeldas, et pärast paariminutilist korralikku madinat, tüdines hundineiu oksast ning jooksis ülejäänud karjale järele. „Just sellised momendid panevad sind mõistma, et hundid ja koerad polegi nii erinevad. Arvestades seda, kui väga meile inimestele meeldivad koerad, on üsna šokeeriv, kui halvasti me kohtleme metsikuid hunte.“

 

Laura Kiiroja

Video autor: Bertie Gregory

 

Sildid