2021. aasta kevadel ilmub rahvusloomale pühendatud münt, mis justkui sümboliseeriks hundi huvigruppide koostööd Eestis. Et see jätkuks!
Enne vana-aasta lõppu lühidalt veel "hunditülist" ehk küttimislubadest.
Tuletame esmalt meelde, et hunt valiti 2018. aastal rahvusloomaks kahel põhjusel – esiteks, et demonstreerida ja kinnistada eestlaste koostöövõimekust konfliktliigi käsitlusel. Teiseks, et Eesti saaks endale lõpuks rahvussümboli, mis on seotud metsaga. Mõlema eesmärgi täitmisega saadi suurepäraselt hakkama, eestlane kui metsarahvas võttis omaks metsasümboli ning mujal maailmas avalikult hunti vaenavad lambakasvatajad ning jahimehed suutsid meie riigis loodusesõprade ja teadlastega kokku leppida, et Eestis on hundi jaoks koht olemas ja hundivaenu vähendamiseks tehakse koostööd. Imeline! Moodustati ka rahvuslooma ümarlaud, kuhu kuuluvad liitude tasemel nii jahimehed, lambakasvatajad kui ka teadlased ja looduskaitsjad.
Liitude tasemel koostöö on väärtuslik, aga ei tohi ära unustada, et liidud ja seltsid ei esinda kõiki huvigrupi liikmeid ja seetõttu on koostöö alati ka habras. Hunditeema, mis mujal maailmas on rahvaid tugevalt polariseerinud, võib seda teha ka siin, Eestis. Kui keegi vaevaga saavutatud üksmeelt lõhub, on tulemuseks huvigruppide mittemõistmine ja konflikti kasv.
Esialgu võib siiski loota koostöö jätkumisele - kui lugeda, mida rahvuslooma ümarlaua liikmed Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liit (allpool) ning Eesti Jahimeeste Selts (kõige all) kirjutavad.
Helen Arusoo,
rahvuslooma ümarlaua eestvedaja
Susi neid võtku!
Eesti lamba- ja kitsekasvatajate kuukirja “Lammas ja kits” 2020. aasta detsembrikuu numbri kaanelugu.
Alates 7. detsembrist peatas kohus osaliselt hundijahi Eestis. Nimelt esitas MTÜ Eesti Suurkiskjad kohtule hagi huntide küttimislimiidi osaliseks peatamiseks, mille järgi oli siiani lubatud küttida 140 isendit. Nüüd jäi uueks limiidiks 72 isendit, millest 11. detsembri seisuga oli 29 hunti maha lastud. Mulle tundub, nagu oleks maailm peale otsuse langetamist kaheks jagatud — üks osapool üritab hunte mõista ja teine osapool tegeleb võsavillemi vaenamise ja vihkamisega.
Õnneks leidub inimesi, kes katsuvad mõista nii hunte kui ka lambaid. Ebameeldiva elemendi vihkamine on inimloomusele omane juba aastatuhandeid. Nii on tekkinud olukord, kus leidub loomakasvatajaid, kes vihkavad kõiki ja kõike, mis seondub huntide ja looduskaitsjatega, samuti on looduskaitsjaid, kelle väidete kohaselt on lambakasvatajad rumalad, küündimatud ja põlastusväärsed.
Hunt, inimene ja lammas on meie aladel koos elanud väga kaua. Selle aja jooksul on huntide poolt palju loomi omale toiduks murtud. Samuti on kütitud inimeste poolt palju hunte nii kehakateteks kui karja kaitsmiseks ja ka lihtsalt viha pärast. See on elu paratamatus, et igaüks proovib säästa oma kasukat ja ellu jääda. Tahavad elada lamba- ja kitsekasvatajad ja tahavad elada metsaloomad, jagame ju sama ruumi. Ehk oleks aeg praegu toimuva kohtuasja valguses korraks maha istuda ja päriselt kokku leppida, et kuidas edasi minna nii, et saaksid elada nii kariloomad kui hundid. Ma soovin, et lõppeks ära vastandumine inimeste vahel teemal lammas ja hunt! See teema peab saama ühiskonnas selgeks räägitud ja arutatud selliselt, et ei tekiks viha ja vaenamist. Isiklikult pooldan looduse ja keskkonna tasakaalu ja teaduspõhist lähenemist. Meile kõigile peab jääma ruumi siin elamiseks ja toimetamiseks. Vihaste sõnade väljapurskamise asemel katsume paremini mõista nii looduskeskkonda kui meie karjakasvatajaid.
Vallo Seera,
Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu tegevjuht
Toome ära ka rahvuslooma ümarlauda kuuluva EJS-i juhtide pöördumise, mis ilmus detsembri alguses.
EJS-i juhtide pöördumine liikmete poole
Lugupeetud EJS-i liikmed,
Eile, 8. detsembril saabus teade, et hundijaht on osaliselt peatatud. Tallinna halduskohtusse on pöördunud paar nädalat vana MTÜ Eesti Suurkiskjad esindaja kaebusega. Selles nõutakse hundijahi täielikku peatamist, kuna hundid on Eestis ohustatud ja nende kaitseseisund pole soodne. Kohus otsustas, et täielikku peatamist ei rakenda vaid peatab õiguskaitse korras poolte huntide küttimise. Omas kaebuses süüdistab kaebaja, et Eestis ei toimu hundijahi korraldamine teaduslikel alustel.
EJS on seisukohal, et Eestis toimub hundijaht täielikult teaduslikel alustel. Selle aluseks on jahimeeste poolt kogutavad andmed, mis esitatakse Keskkonnaagentuuri ulukiseirele (KAUR). Ulukiseirajad analüüsivad andmed ja need tulemused arutatakse läbi riiklikus suurkiskjate komisjonis, kuhu kuuluvad eksperdid ja teadlased. Seejärel teeb Keskkonnaamet kaalutletud otsuse ja väljastab käskkirja, kus on hundijahi korraldus täpselt reguleeritud. Hundijahi korraldamine arvestab ka kahjusid, mida nuhtlusisendid või suur arvukus tekitavad. Seega puudub meie arvates igasugune alus väita, et meie hundijahi korraldus ei oleks teaduslik, kaalutletud, läbipaistev ja oleks populatsiooni soodsat seisundit ohustav. Vastupidi. Tunnustame nii Keskkonnaametit (KeA) kui ka KAURi teadusliku töö eest ja kinnitame, et mitte kellelgi ei ole põhjust karta, et KeA otsused kahjustaksid või ohustaksid hundipopulatsiooni. Loomulikult on EJS aeg-ajalt ka teadlastega suurkiskjate osas diskuteerinud ja vaielnud ja vahel ka eri seisukohtadele jäänud, aga ka see kuulub teadusliku lähenemise juurde.
Mida meie saame jahimeestena teha? Loomulikult säilitada rahulikku meelt. Elame õigusriigis ja nendes tingimustes on võimalik, et MTÜ, mis moodustati hulka hiljem, kui KeA käskkiri välja anti, saab selle kohtusse kaevata. Ootame ära, milline on kohtuotsus. Seniks aga tegutseme piirides, mis meile on antud ehk hoiame oma hoovipoole korras. Oleme ka hundijahi osas ühiskondlikku tellimuse täitjad. Riik ja kogukonnad on meile andnud tellimuse küttida ära vajalik kogus hunte. Kohus vähendas seda poole võrra. Ehk siis jätkame oma ülesande täitmist. Nagu õpetaja Laur ütles, et tehke pool, aga tehke hästi. Ehkki siin ei ole tegemist mitte meie suutmatusega, aga meist sõltumatu olukorraga küll. Kütime ära selle, mis hetkel võimalik ja see on parim, mida teha saame.
Õigusriigis on põhimõte, et õigusega kaasneb ka vastutus. Kõik peavad oma tegevuse eest vastutama. Ka need, kelle tõttu ei saa arvukust reguleerida. Seetõttu on väga oluline, et kõik faktid huntide kahjude osaks saaks fikseeritud. Kui siiani on paljudel juhtudel vaadatud kahjudele, eriti väiksematele, läbi sõrmede, siis nüüd tuleb kõik kahjud korrektselt fikseerida ja informeerida Keskkonnaametit. Tegelikud faktid aitavad kaasa õigete otsuste tegemisele.>Arendame EJS-s infosüsteeme Metsis ja Jahis. Nii KAURi kui KeA spetsialistide sõnul on just Jahisesse sisestatud vaatlusandmed, sh huntide omad andnud võimaluse operatiivselt, adekvaatselt ja tõeselt määrata küttimise korraldust. Seega siinkohal tänud kõigile neile seltsidele ja küttidele, kes on oma piirkonna andmed sisestanud! Samas ka palve kõigile teistele, et tänased tingimused nõuavad, et kõik vaatlusandmed oleksid sisestatud ja ekspertidele nähtavad. Kui pärast toimunut oleme ikka veel ükskõiksed ja lööme käega, siis pole meil kedagi peale eneste süüdistada.
EJS kutsub ülesse ka vältima igasugust omakohut, mis võib tuleneda frustratsioonist. (Frustratsioon on psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel). Tänapäeva jahindus on ja peab olema läbipaistev, teaduse ja teadmiste põhine ja ainult nii saame edasi minna ja võidukad olla. Jahipidamine on tekkinud koos inimkonnaga, käinud läbi kõik arenguetapid koos inimesega ja kestab, kuni on inimesi. Ehk siis vaatamata ajutistele tendentsidele ühiskonnas on meie asi õige ja võit meie poolel.
Püsigem terved!
President Margus Puust
EJS-i juhatus
Tegevjuht Tõnis Korts
