IV osa. Kadunud metsariik

Postitas Looduskalender - E, 08.03.2021 - 08.45
Autorid

Kuula LEVILA audiolugu, www.levila.ee

Tekst Eero Epner

Toimetas Tõnis Tootsen

Loeb Märt Avandi

Helikujundus ja originaalmuusika Janek Murd

Avaldatud 03.2021

Image
Leo Filippov.
Sisu

"Mets on imeline. Ta on maailma kopsud, puhastab õhku, korrastab veerežiimi. Inimene ei suuda sinna midagi juurde panna. Ja praegu me hoopis hävitame."

 

Audio file

 

Kell oli neli hommikul. Päike polnud veel tõusnud, kuid tasapisi juba valgenes. Õhk oli jahe ja Enno Kuldkepi varbad külmetasid isa kõrval väikeses jahionnis. Ent isegi siis, kui tedred nende ette laskusid, käskis isa veel natuke oodata. Vaikiv mets nende onni kõrval ja ümber oli korraga suur nagu ookean ja tuttav nagu kodu. 

Neis laantes oli Kuldkepp palju käinud, kuigi ta oli alles seitsmene, jahipüss põlvedel. Siis andis isa märku. Kuldkepp tõstis püssi, see oli tema jaoks veidi raske, kuid ta sihtis hoolikalt, ta oli seda juba harjutanud. Seejärel vajutas ta päästikut. Pead tõstes nägi ta, et üks tetredest lebas surnult maas. Umbes millalgi siis teadis Enno Kuldkepp, et tahab kogu oma ülejäänud elu tegeleda metsadega.

Aleksander Sinimäe läks juba lapsena nii kooli kui karjamaale läbi metsa, tundis linde ja ilmakaari ning oskas öelda, mis taim aitab kõhuvalu vastu ja mis võtab ära südamekloppimise. Henn Alton oli maal ainult suviti, kuid ülejäänud aja käis naturalistide ringis, uuris loodust mikroskoobi all. 

Heino Kasesalu elas maal nagu Sinimäegi, temast kümmekonna kilomeetri kaugusel töötas aga metsaülem, kes tsaariajal valitses suurt osa keiserliku perekonna metsadest. Metsaülem ärkas hommikuti mõnikord juba kell viis ning läks oma valduseid kontrollima. Vastutulevad metsnikud andsid talle au ning raporteerisid metsades toimuvast, metsavahtide abikaasad peitsid aga tema tulles ära kõik kassid (üks kass topiti isegi elutoa kütmata ahju), sest tsaariperekonna metsaülem oli linnupoegade kaitseks keelanud metskonnas kasside pidamise. 

Heino Kasesalu sai aru, et metsaülem on “väärt amet”, talle meeldis see tsaariaegne elukutse, selles oli väärikust ja hoolivust, uhkust ning samas alandlikkust – arusaama, et meie teiega oleme vaid väike vilgatus ajaloo radaril, looduse kõrval kõigest tindine ääremärkus, ja metsaülemad ei ole ajaloo kujundajad, vaid jätkajad. Üks lüli pikas ketis. Teise maailmasõja ajal palus Kasesalu isal tellida endale ajakiri Eesti Mets. See oli 80 aastat tagasi, kuid endiselt sõidab iga kolme kuu tagant tema koju postiauto ning paneb tema postkasti ajakirja, kus räägitakse, mis seisus on meie metsad – trükitud paberile, mis tulnud nendestsamadest metsadest. “Igal inimesel on kalduvused ja hobid,” ütleb Heino Kasesalu tagasihoidlikult. “Mulle lihtsalt meeldib mets.” 

Seejärel õpiti toonases Eesti Põllumajanduse Akadeemias, kusjuures kaua, nii et murelikult jälgivad nad, kuidas täna lõpetab kolmeaastase metsanduseriala vaid käputäis inimesi ning paljud lahkuvad tootvale tööle juba esimese kursuse lõppedes. Õpingutele järgnes juba suunamine sinna ja tänna: kogu Eesti puistati täis metsaülemaid, kellele allusid aga metsavahid, metsnikud, metsaülemate abid. 

Oli muidugi ka paberite täitmist, bürokraatiat, helistamist, kuid ennekõike käisid nad metsas ringi. Iga nädal mitu korda. Üks metsaülem lausa nii sageli, et kohalik metsiseema harjus temaga ära, lasi üpris ligidale. Pikaaegne metsade hindaja räägib, kuidas ta tajus tihti, et puude vahel saadab teda kilomeetri või paar mõni karu, jälgib, hoiab pilku peal. Ent kuidagi teistmoodi metsaülemad metsade majandamist ette ei kujutagi. 

“Sa pead metsas olema,” ütleb Leo Filippov, “sa pead tundma kasvukohti, sest tegelik elu ei ole see, mis on paberil või arvutis.” Enno Kuldkepp käis metsas peaaegu iga päev. “Ma nägin kohe, kui ürask oli sees või koprad kuhugi paisu teinud, või kui oli tuulemurd tekkinud – ma sain kohe reageerida, me saime paremat ja rohkem puitu,” ütleb ta. Sõideti ringi, käidi metsavahtide juures, koguti uudiseid ka metsnikelt. Suvisel ajal kuulati, mida ütlevad spetsiaalsetesse tulekahjude jälgimise tornidesse roninud mehed, kelle ülesandeks oli jälgida kulupõletuste algusest kuni vihmaperioodi tulekuni, kas kusagilt ei tõuse metsa kohale mõni ähvardav suitsulont – ja kui tõusis, ristati asimuudid, anti signaal, sõideti kiiresti kohale ja kustutati tuli juba enne, kui ta jõudis puidki nilpsata. 

Metsavahtidele ja metsnikele jagasid metsaülemad aga tööülesandeid. Milliseid? Aga palun. Tuli ehitada hooneid, kaevata kraave, korjata kokku käbisid, seemneid ja kasepungi. Tuli teha kasevihtu, noppida seeni, panna pesakaste lindudele, kes hävitaksid üraskeid. Ühed ehitasid mesilaid ja teised korjasid mett, mida igal sügisel anti riigile. Mõnel pool kasvatati lambaid, ühes metskonnas nutriaid ning hanesid, teises jäneseid, hirvi ja faasaneid. Rajati puukoole, kasvatati ravimtaimi ning puude küljest korjati vaiku. Ühes metskonnas toodeti põdra- ja metssealihast konserve ning renoveeriti kohalik veskihoone, mille teisel korrusel oli Itaalia kaminaga puhkeruum, alumisel aga dolomiitplaadid, kuhu raiuti olulisimate töötajate nimed. Töötasid saeveskid, garaažid, töökojad ja isegi jahikoertele ehitati spetsiaalne varjualune. 

Ja muidugi tegeleti puudega. Neid määrati vanuse, liigi ning kvaliteedi järgi, tehti kindlaks, kui palju on noorendikke ja kui palju keskealisi puistuid, kus puud alles valmivad, või mitu hektarit on metskonnas kaskesid. Seejärel asuti raiuma. See oli metsaülemate töö: teha kindlaks, kus on kõige parem puid võtta. 

“Ennekõike olin ma siiski metsakasvataja,” ütleb Enno Kuldkepp, “me tegime raideid seal, kus oleks kõige parem hiljem metsa juurde kasvatada.” Kõige selle juures kanti uhket rohelist värvi vormi – pagunitega – ja kunagi olid kõigile ette nähtud isegi ametikalifeed, sest liiguti hobustega. Kord, millal anda au ja millal anda kätt, oli üle võetud veel esimese vabariigi aegadest. 

Henn Alton mäletab, kuidas kord läks ta külla Eesti-aegsele metsnikule, kes lõhkus õues puid, ent rohelises vormis tulijaid märgates jooksis tuppa ning tuli välja alles siis, kui ka temal oli metsaülema munder seljas. See polnud niisama töö, vaid väärikust rõhutav amet – metsaülem oli riigi esindaja metsas ning metsa esindaja riigis. Mõnel oli isegi ametiauto, liikus metsade vahel valge või beežika Volgaga, jälgis aknast puude kasvamist. Metsakaitseülem Altonil oli koguni revolver, mida ta siiani oma Mustamäe korteris seifis alles hoiab, kuigi sellest pole kunagi ühtegi lasku lastud. Metsaülem oli riigiametnik – ja tal oli ka oma riik. 

“Maaelu on välja surnud,” ütleb mulle Enno Kuldkepp peaaegu esimese lausena, kui me Sangaste lossi kõrval autost välja tuleme. “Mitte kedagi enam ei ole.” Seisame inimtühjas parklas, lõõtsub külm tuul, kohe siinsamas on särav turismiatraktsioon, kuid isegi hiljem alevi vahel sõites ei näe me kedagi. 

Kuldkepp juhatab meid metsa vahele, seal peaks olema üks vana metsavahimajake – kuid selle katus on sisse kukkunud, sara all seisab vettinud kirjutuslaud ning pikk hüljatud redel viib raagus puu otsa. Me näeme oma retkedel palju varemeid, kokkuvarisenud seintega metsavahimajakesi ja mahajäetud kordoneid – viimaseid tunnistusi ühest kadunud maailmast, mil metsad olid täis inimesi ja tegevust ning see omalaadne riik riigis tõi maale mitte ainult tööd, vaid veelgi enam: koosolemist, ühiseid tegevusi, sidemeid.

Metskonnad ei olnud pelgalt majandusüksused, lihtsalt numbritega kokkuvõetavad allasutused, vaid nad olid ka kohaliku elu südamed, mis pumpasid kogukondadesse inimesi, tundeid, elu. “Muidugi oli metskondi liiga palju,” ütleb mulle üks vana metsaülem, “omaaegne reform oli paratamatu, niimoodi ei saanud edasi minna.” Kuid paljudel neist on tunne, et kui paarkümmend aastat tagasi sai rohkem kui 200 metskonnast 18, siis kaotati mitte ainult ülevaade metsadest – ükski metsaülem ei jõua iga päev läbi sõita peaaegu maakonna suurust metskonda –, vaid midagi kaotati veel. Kui ma kohtun RMK pikaajalise sõnumiseadjaga, siis ütleb ta, et mäletab siiamaani täpselt oma esimese intervjuu pealkirja. Ta tegi selle ühe vana metsaülemaga ning pealkiri tuli lihtne: “Metsaülem muretseb külaelu hääbumise pärast”. Nüüd ongi see juhtunud.

Metsanduses töötas omal ajal enam kui 10 000 inimest. Metskondades rajati kordoni- ja kontorihooneid, üle kogu Eesti ehitati motelle, rookatusega saunaklubisid, jahimaju – aga püstitati ka terveid elumaju ning maitsekaid puhkekodusid. Rakvere metsamajandi ümber istutati näiteks nulud, ebatsuugad, täidisõielised viirpuud ja ebaküdooniad, sissepääsutee ääres asusid aga lilleklumbid ning täisnurksete tuhkpuuhekkide orvades olid pingid – kõik prantsuspäraselt sümmeetriline. 

Metsamajandites käisid koos segakoorid, pasunakoorid ning mees- ja naisansamblid – ühe nimi oli näiteks Laaneheli. Toimusid peotantsukursused, eraldi kinoõhtud filmidele, mida laiale ekraanile ei lastud, suve- ja talvespartakiaadid, metskonnad võistlesid omavahel kabes ja lauatennises, jahilaskmises ning orienteerumises, talviti aga suusatamises. 

Toimusid metsaülemate päevad ja noorte spetsialistide päevad. Heisati lipud ning võisteldi hooldusraiete võtetes, laasiti võidu palgile sisse löödud pulkasid või kustutati kiiruse peale tuld. Võitja sai endale rändauhinna Kuldne Kirves, osaleti aga tervete perekondadega ja enne mõõduvõtmisi toimusid loomulikult treeningud. Üks metsamajand rajas nende võistluste jaoks eraldi kõlakoja, tantsuplatsi, kioskid ning väikese lipuväljaku. 

Metskonna töötajate lastele olid eraldi lasteaiad, toimusid regulaarsed kohtumised kooliõpilastega, tegutsema asusid metsavahtide koolid. Rajati katseaedu ploomide, virsikute ning murelitega, sellesama Rakvere metsamajandi juures tegutsesid aga konservitsehh, roosikasvandus ja hobufarm, rajati uhke spordikompleks, kasvatati küülikuid ja broilereid ning varsti avati linnas ka kauplus Diana, kus müüdi ainult omatoodangut: ulukilihast konservid, roosid, mesi, loomanahkadest sussid, võtmerõngad... 

Metsamajanditel olid oma sööklad ja oma tuletõrjeautod, siin-seal toodeti saunu või saunsuvilaid, välja oli ehitatud eraldi raadiosidevõrk. Kui mõni metsaülem suri, siis polnud see ääremärkus ajalehtede viimastel külgedel, vaid matustele kogunesid sajad inimesed – lahkunud oli kogukonna hing. 

Mitmeid metsaülemaid valiti rahvasaadikuteks, hiljem ka Eesti Kongressi. Üks metsaülem pääses Virumaa mõjukate loetellu, kõrvuti Arvo Pärdi ja Paul Keresega. Metsaülematele on pühendatud mälestuskive ja -tahvleid (Mati Polli sõnul tuleks neid rohkemgi püstitada) ning kunagise metsanduse eest vastutanud ministri kodutalu lähedale on istutatud puude allee. Sellel sõites tasandab autojuht lugupidamise märgiks kiirust. Kuid see kõik on kadunud maailm. Ja kadunud asjad ei naase.

“Ma ei taha olla nõukogude aja järgi nostalgiline,” ütleb Heino Kasesalu. Ühest majast möödudes näitab mulle Enno Kuldkepp vundamendiauku, kus kunagi seisis laut; kusagile sinna on maetud tema hea sõbra vend – lahingus tapetud soomepoiss, kelle emal tuli poeg lahinguväljalt vankriga ära tuua ja siis lehmasõime alla matta. Temagi ei soovi nõukogude ajastust midagi head öelda. 

Mõned mäletavad veel seda tunnet, kui nad said aastakümneid tagasi oma esimese mootorsae, see oli nende pidupäev – nad tegid tollest päevast isegi fotosid. Aleksander Sinimäe mäletab aegu, kui põldu hariti käsitsi ning vilja seoti vihkudesse käsitsi – talle meeldivad masinad, need teevad elu lihtsamaks. 

Nad on võidelnud Moskva ettekirjutustega ning võõra sõjaväe suurraietega ja vaadanud, kuidas metsaveoautod sõidavad puudega siit Stalingradi poole – neil puudub vähimgi igatsus pöörata aega tagasi okupatsioonipõlve. Nad kiidavad arvutite jõudlust andmete töötlemisel ja ühest metsatukast mööda sõites viitab metsade hindaja ilusale noorele männikule ning kiidab RMK head tööd: uute võtetega on saavutanud suurepärane tulemus. 

Nad saavad aru maailma vääramatust muutumisest ja nad ei taha tagasi minevikku. “Nõukogude ajal unistasime kogu aeg, et kui tuleb oma riik, alles siis saame korralikult, eeskujulikult majandada,” ütleb Lembit Maamets. Kuid ta mõtleb hetke ja lisab siis: “Aga tuli hoopis šokk.”

Tänaseks on ta juba emotsioonitu, kuigi nimetab toimuvat “laastamiseks”. Ei, vanad metsamehed ei mõtle pelgalt külakogukondade lagunemist, kogu selle vana poolnähtamatu niidistiku hetkelist puruksrebimist “efektiivsuse” ja “kulubaasi normeerimise” nimel – mis võib majanduslikult olla mõistlik, ilmselt isegi möödapääsmatu ja paratamatu, kuid mille tagajärjed on sama möödapääsmatult mitte ainult majanduslikus kokkuhoius, vaid ka sidemete purunemises, inimeste kadumises, tühjuse saabumises, katuste sissevarisemises ja tundes, et elada siin enam ei saa – ning et see ei huvita kedagi. 

Vanad metsaülemad ei mõtle enam eriti külade hääbumise peale, see protsess on nende jaoks juba lõppenud, kuid nad loodavad, et ehk õnnestub peatada metsade hääbumine. “Varem tulin ma siia hea meelega,” ütleb Enno Kuldkepp oma kunagistes valdustes, “aga nüüd on alati kurb olla.” Tähtvere pargis jalutades peatub Mart Herman korduvalt ja ütleb üha ning üha sama lauset: “Mets ei ole ainult puit! Mets ei ole ainult puit!” 

Kaupo Ilmet ütleb telefoni, et mets on väga tervendava toimega, kuid viimasel ajal on ta pannud tähele, et linnulaulu pole peaaegu enam kostagi. Kui me küsime Heino Kasesalult tema tunnete kohta, ütleb ta vaikselt: “Väga ebameeldiv. Kõik toimub nii kergekäeliselt.” Ja kui küsime sama 93-aastase Aleksander Sinimäe käest, vaatab ta meile otsa ning lausub: “Mets on imeline. Ta on maailma kopsud, puhastab õhku, korrastab veerežiimi. Inimene ei suuda sinna midagi juurde panna. Ja praegu me hoopis hävitame.” 

Kui me vanade metsaülematega metsades ringi jalutame, peatuvad nad sageli ja osutavad sinna või tänna, kuid tihti laiutavad lihtsalt käsi. Nad ei saa enam paarkümmend aastat aru, mis meie metsades toimub. “Näete,” ütleb meile üks vana metsaülem, kui järjekordse läänesuunale avatuks raiutud langi serval seisame. “Vanasti panid talumehed kõik põllult leitud kivid just metsa läänepoolsele küljele kuusejuurte peale, et metsa kindlustada.” 

Sellised vanad tõed on juurdunud nende teadmistesse sama pikalt, kui mõnel Häädemeeste või Ikla kandi männil on kulunud oma juurestiku liiva sisse ajamiseks – ja mis nüüd maha raiutakse. Need metsad pole seal juhuslikult. Nende ülesandeks on liiva kinni hoida, et see laiali ei tuiskaks. 

Enam kui 100 aastat tagasi olid näiteks Hiiumaal Luidja kandis postimaanteed pidevalt liiva täis. Tõusis väike tuulehoog ja kandis luidetelt peenikest liiva igale poole. Ent siis hakkas kohalik metsaülem katsetama. Istutas mändi, siis lehist, kuid kumbki ei suutnud juuri alla ajada. Ühel hetkel märkas metsaülem, et põhjavesi on seal pinna ligidal, ning ta teadis, et kui sanglepp saab niiskuse juurtega kätte, suudab ta ka kuiva liiva peal kasvada. 

Tuldi kohale, tehti labidaga augud, pandi pangetäis kõdumulda, seejärel väike sanglepataim, nii auk augu järel – ja juba kümne aasta pärast ei tuisanud enam liiv Luidja kandis iga tuulehooga suvalises suunas minema. Veel esimese vabariigi ajal oli luitemännikutes lageraiete tegemine keelatud, see tundus mõeldamatu – milleks raiuda puid, mille mahavõtmine toob kaasa ridamisi muid tagajärgi? –, kuid nüüd helistavad vanad metsaülemad õhtuti üksteisele, jagavad uudiseid ega suuda aru saada, miks saag Iklas undab. Miks?

Kui ma küsin Lembit Maametsa käest, kui sageli tullakse tema juurde palvega teha raieplaan kümne aasta peale, siis ütleb ta napilt: “Väga harva.” Ent isegi kui tullakse, teeb ta alati lisaks ka ainult üheaastase plaani, sest seadus midagi enamat ei nõuagi. Tema poole pöörduvad enamasti eraisikud, RMKga ta koostööd ei tee. Ta ei näe sel mõtet, sest kui varem olid taksaatorid erapooletud – nad sukeldusid igal aastal kuueks kuuks metsadesse, kolisid sinna oma välivoodite ja mõõteriistadega ning tulid sealt välja mitte ainult kirjeldustega, vaid ka soovituste, analüüside, ettepanekutega, kuidas ja kust raiuda –, siis nüüd teeb seda RMK ise. RMK teeb kõike ise. Annab endale plaanid ette. Raiub ise maha. Ja kontrollib hiljem ise ka kõik üle. Vanad metsaülemad ei saa sellest aru. Kuidas saab metsasid majandades üks asutus kõike ise teha? Jah, inimene suudab ise kontrollida, kas ta ikka pani hommikul püksiluku kinni, ent kuidas on saanud üks riigiasutus säärase võimu, et isegi järelevalvet teostab ta enda üle ise? 

Vanad metsaülemad ei saa ka aru, miks raiutakse tormi murtud puid mitte ettenähtud raiemahtude sees, vaid nendele lisaks? Miks otsustatakse detsembrikuiste raiete üle vahel juba veebruaris, kui okaspuudel tuleks alles aprillis või mais vaadata, kas üle kolme või nelja aasta pole ehk käes seemneaasta? Kas algoritmis pole seda võimalust – või pole inimestes seda tahet? Miks lageraiete kõrval on niivõrd harva hooldusraied, harvendusraied, valgustus-, puhastus-, valik- ja turberaied? Ja kui valikraieid tehaksegi, kui hakataksegi metsast puid ükshaaval välja noppima, siis miks võetakse ära ilusamad puud, kui alati on ära võetud halvemad, sest nii on järeltulijad elujõulisemad? 

Või miks ei raiuta enam detsembrist 1. aprillini nagu vanasti, sest siis ei rikutaks mulda – kas see pole enam võimalik? Vanad metsaülemad ei mõista sedagi, miks raiutakse koos kasega sageli maha ka kuused, kuigi kuused võiksid veel aastakümneid kasvada? Aleksander Sinimäe näitab meile Uljaste kandis metsa, kust nad võtsid esmalt välja kased, siis ootasid 40 aastat ja alles seejärel võtsid kuused – nõnda saadi ühest kohast kaks korralikku saaki. Kas meil pole enam aega 40 aastat oodata? Kui palju meil on aega oodata?

Sinimäe tagaaias kasvab näiteks 200-aastane kuusk, millele veel viis aastat tagasi ilmusid käbid – ta on elujõuline veel praegugi, kuid uuemal ajal räägitakse, nagu tuleks 100-aastane kuusk kiiremas korras maha võtta, sest muidu kukub ta oimetult maha. Enamgi veel: maha võetakse juba 50-aastaseid kuuski. See on noore metsa mõrv, ütlevad vanad metsamehed.

Kuusk kasvab aastasadu ning jah, ühel hetkel ei kasva ta enam kõrgemaks, kuid ta kasvab üha jämedamaks ja tihedamaks. Vanast puust võib teha isegi kandle, noorest puust vaevu vitsa või vibu – noor mets on vanade metsaülemate sõnul “pelgalt biomass”, ta ei olegi mets, vaid midagi muud. 

Sa pead vaatama ringi, õppima tundma seda metsa, mis sul on, ja mitte kogu 100-aastast männikut kohe maha võtma, vaid raiuma ühel aastal tormimurdu, teisel aastal üraskitega puid, kolmandal midagi muud. Seda nimetatakse ka raieringiks –  ettevaatavaks pilguks: mida raiuda tänavu, mida järgmisel aastal ja mida kümne aasta pärast, kust milliseid puid võtta. Jah, see on täppistöö, mis nõuab metsi tundvaid inimesi, kannatust ja pikka vaadet maailmale, ent kui seda ei ole, siis tuuaksegi metsaservale suured masinad, mis tõmbavad tuimalt maha hektari hektari järel. Vanad metsamehed on seda juba näinud. Nõukogude ajal ei usaldatud kohalikke metsaülemaid: kahtlustati, et nad soovivad liialt säilitada siinset metsa ega tahagi piisavalt puid maha tõmmata. 

Miks ütleb minister, et metsa tuleb raiuda, muidu kukub ta maha, kui täna seisavad meie metsades mõned männid, mis pandi kasvama Põhjasõja ajal? Ja miks ei raiuta küpseid metsasid jaokaupa, siit ja sealt, kuni mahud täis, vaid lennatakse peale ühele suurele küpsele laanele ja tehakse seal üks-null? Veelgi enam: kui puud tõesti vanaks saavad ning maha langevad, siis miks ei koristata neid ära nii nagu vanasti, vaid lastakse miljonitel tihumeetritel lihtsalt lebada ja mädaneda? Kas seegi on seetõttu, et metsades enam keegi ei käi, ei näe, ei märka? 

Miks on langid nii suureks aetud – vahel koguni 50 hektarit, kuigi mõnes piirkonnas võiks lageraie olla ehk poolteist hektarit, mitte rohkem, sest niiskus ei jõua suuremalt alalt enam ära aurata. Leo Filippov sumpab sageli sügavates laantes, millesse on raiutud hektarite kaupa tühjust. Omal ajal kasvasid seal põlispuud, nüüd aga pilliroog ja hundinui, hiiglaslikel väljadel loksub mudastes aukudes porine vesi, millest suudavad tõusta vaid rannataimed.

Ja miks – ning seda küsivad vanad metsaülemad üha ja üha – raiutakse nii palju? “Ma täna vaatasin just ühte 1930. aasta aruannet,” ütleb Enno Kuldkepp, “ja ma nägin, et seal arvestati majandusmetsa aastaseks juurdekasvuks kolm tihumeetrit hektari kohta.” Mets kasvas siis samamoodi nagu täna. Nagu ta on aastasadu kasvanud ja nagu ta kasvab ka järgmistel sajanditel. 

Metsade majandamine ei ole nagu šampooni pigistamine pudelist, metsade kasvamine ei sõltu inimeste tahtest – see sõltub loodusseadustest. Vanad metsaülemad ei saa aru, kuidas on võimalik neist mööda vaadata ning tõsta raiemahud sedavõrd pööraselt kõrgele. Täna raiutakse nõnda palju, et kui laduda kuue meetri pikkused palgid kahe ja poole meetri kõrgusesse riita ja see ääristaks mõnd maanteed, siis võiks sõita Tallinnast läbi Riia Vilniusesse ning sealt veel paarsada kilomeetrit edasi Varssavi poole – ja palkide riit ei lõpeks endiselt. 

Ainuüksi Narva jaamades põletatakse igal aastal ära umbes Kihnu ja Ruhnu suurused metsalapid. Ja neid mahte tahetakse suurendada. Metsa ei ole nii palju juurde kasvanud ega hakkagi kunagi kasvama, ütlevad vanad metsaülemad. Nad ei saa aru, miks on raiemahtude aluseks noore metsa vohamine, mis kasvabki kiiremini – kuidas saab võrrelda vaevalt meetrikõrguseid rootsusid ja põlislaant? 

“Vanasti,” ütleb Aleksander Sinimäe, “pidid sa ootama viis-kuus aastat, kuni raielangil katsid peamise puuliigi võrad vähemalt poole ning võrsed olid vähemalt meeter nelikümmend pikad – alles siis loeti seda noorendikuks ning temaga võis arvestada juurdekasvu juures.” Tänapäeval midagi sellist ei ole. Vanad metsaülemad näitavad meile lageraieid, kus turritavad üksikud 80-sentimeetrised vitsad ning muigavad mõrult. “Arvuti järgi on siin mets,” ütleb Leo Filippov ühel lagendikul seistes. Ma ei näe ühtegi puud.

Kõigile neile küsimustele on vanadel metsaülematel ka vastused. “Me ei peaks kummardama nii sügavalt euro poole,” ütleb Enno Kuldkepp. “Inimkonnale pole suuremat ohtu kui kasumiahnus, aga loodusel on piirid ees.” Nad ei süüdista metsandusettevõtteid. Nende sihiks on saada tulu ja vähemalt on nad oma eesmärkides selged. Kuid mida teeb riik? Miks on riik nõnda kehv metsade majandaja? Miks vaadatakse mööda, suurendatakse mahtusid, ei tehta midagi? 

Need on küsimused, mida vanad metsaülemad küsivad endalt ja teistelt. Nad on käinud kohtumas peaministriga ning saatnud kirju sinna ja tänna. Neid on ära kuulatud ning siis viisakalt välja juhatatud, hiljem aga saadetud kiri, kus öeldud, et paraku pole nad mitte millestki aru saanud. 

Nemad, vanad metsaülemad, kes on aastakümneid metsasid raiunud, kasvatanud ja majandanud ning oskavad silma järgi määrata puude vanust ja kõrgust, kes on aastaid õppinud, lugenud ja analüüsinud, kes oskavad kirjeldada, mida tähendab nõvapähkli õitsemine või miks võib olla probleemiks sarapuuvõsa ilmumine, ning kellest mõni oskab ainuüksi kuulmise järgi kindlaks teha, kus kasvavad haavad ja kus kased, sest nende võrad kohisevad tuule käes erinevalt – nemad ei ole mitte millestki aru saanud. 

“Vahel ma mõtlen vaidluse peale, mida Tõnisson ja Grenzstein omal ajal pidasid,” ütleb Lembit Maamets, kui me kohalikust kohvikust tagasi metsade vahele sõidame. “Ma mõtlen: kas me oleme üldse suutelised oma riiki pidama?”

Mati Polli ei saanud pärast artikli mustandi magamist öö otsa magada. “Miks peab keskenduma negatiivsele?” küsib ta. “Miks ei nähta suurt pilti?” Meie viimasel kohtumisel räägib ta palju Soomest, toob eeskujuks sealsete metsaomanike tarkuse kandumise edasi põlvkondi pidi – miski, mida Eestis ei ole juhtunud, sest nõukogude aeg lasi kasvada küll metsal, kuid mitte selle omanikel. Ideaalne maailm ei sünni läbi riigi keeldude ja käskude, vaid tuleks usaldada, harida ning aidata omanikke – see on tema arvates parim nii metsale kui ühiskonnale.

Mati Pollile meeldib varakevaditi rabamännikus suusatada, tema jaoks on ilusad isegi kidurad viiemeetrised männid, mis kuuluvad pelgalt boniteediklassi nimega 5B. Kevadel jalutab ta hiirekõrvus kaasikutes, kus kasvavad ülased. “Mis sa hing veel tahad,” ütleb ta. Me sõidame Tallinna poole. Oleme viimased kuus tundi veetnud metsades, millest paljud kuuluvad talle. “Mul ei oleks midagi selle vastu, kui me vähem raiuks,” ütleb ta. “Aga siis peaksime kõik tahtma elada halvemini, kui me praegu teiega elame. Või peaksime tahtma, et kehvemini elaksid meie lapsed.” Õues on paks lumi. Ma tean, et mõne aja pärast peaks sündima tema üheksas lapselaps. Märkan, et puuvõrades puhub tuul.

Peeter Ernits sõidab peaaegu igal varahommikul veel enne Riigikogu istungit metsa või rabasse. Kõnnib ringi, kuulab lindude hääli. Ta on aastaid õpetanud koolilastele linnulaulu: parlamendisaadik on aidanud neil kindlaks teha, kuidas laksutab käblik või trillerdab aed-põõsalind. Ernits on märganud, et neid hääli on jäänud järjest vähemaks. Omal ajal suutis ta hommikuti välja kuulda kuni 50 erinevat häält ning mõistis, kui metsvint tähistas oma territooriumit või kui isane rasvatihane keelitas emaseid. Nüüd kuuleb ta kõigest mõningaid. Meie helimaastik on muutunud ainuüksi tema eluajal peaaegu tundmatuseni. Kui ta on sellest teistele saadikutele või metsatöösturitele rääkinud, on ta sageli välja naerdud. “Aga mul on teaduslikud uuringud, mis seda kinnitavad,” ütleb Ernits, kes ornitoloogina rõngastas kunagi ka ise pääsukesi või aitas kokku lugeda kulle. 

Ernits usub, et kokkulepe meie metsade majandamise osas on võimalik. “Peamine küsimus minu jaoks on see, kui palju looduskaitset me suudame välja kannatada,” ütleb ta. “Me oleme liiale läinud. Ka eestlane kuulub punasesse raamatusse, me peame tagama talle töö ja leiva.” 

Autoga hommikuti rabasse sõites on ta märganud, et aknapesuvedelikku kulub varasemast vähem – putukad enam vastu tuuleklaasi end puruks ei lenda.

RMK Võrumaa metsaülem Agu Palo ärkab viimasel ajal öösiti kella kolme paiku. Ta tunneb, et miski sööb seest. Ta istub pimeduses ja mõtleb, mida uut vastata järjekordsele petitsioonile, sest on enda meelest juba vastanud. Metsaülema vorm on tal alles, aga kitsaks jäänud ja enam ta seda ei kanna. “See andis väärikust küll,” mäletab ta, “tundsid end tugevamalt.” Oma metsas kasvatab ta paarikümne hektari peal leppasid ja kaskesid, mitte midagi liiga väärtuslikku, kuid siiski on ta seal vahel raiunud, kui on olnud vaja remonti teha või lapsi toetada. Ilusaim pilt looduses on Agu Palo arvates siis, kui vanade võimsate 160-aastaste mändide all kasvavad noored kolmemeetrised männid. Ka temal on peagi sündimas üheksas lapselaps. “Minu töö ongi neile,” ütleb ta.

Enno Kuldkepile meeldib kevad. Siis jõuavad linnud tagasi, metsa all hakkavad aga õitsema ülased ning sinililled. Heino Kasesalu ei taha lemmikut valida. “Ma teeksin teistele aastaaegadele liiga,” ütleb ta – sest metsas on alati ilus. Sügisel muutuvad värvid, kevadel ärkab loodus, õigel talvel külmuvad aga tema kodu ümber terved soomassiivid – nii nagu 50 aastat tagasi. Leo Filippovile meeldib aga talvel vaadata puistu mustreid ja kondikava. Suvel kasvab see täis, kuid toob endaga omakorda kaasa puude kohinad ja lindude hääled.

Vanade metsameeste laused on voolavad ja lõpetatud. Nende keeles on veel alles arhailist otsekohesust, mis ei kasuta võõrsõnu ning kõlab kargelt nagu külmast paukuvad puud talvel metsas. Nad ei räägi väljenditega nagu “tuluperspektiiv” või “arvestuslik raiemaht”, vaid ütlevad “kiiresti rikkaks” ning “maha raiuma”. Nende maneerid on viisakad ja lugupidavad, me teietame ning üks vana metsaülem helistab meile tunde pärast kohtumist ja uurib, kas jõudsime ikka kenasti koju. Kirjade vahetamisele eelistavad nad rääkimist, neile helistades lasen telefonil sageli pikalt kutsuda, sest toruni jõudmine võtab aega. Facebookis pole neist keegi. 

Üks kahel kargul liikuv vana metsaülem räägib mulle telefonis, kuidas ta on kaardistanud kodu lähedal 23 kilomeetri pikkuse raielangi – üüratu suure, mis tema ajal poleks tulnud kõne allagi. Nad lõikavad ajalehtedest välja artikleid ning kui Aktuaalses Kaameras on räägitud mõnest lageraidest, võtavad nad telefonid ja helistavad üksteisele: arutavad, analüüsivad, see nähtamatu vanade metsaülemade võrgustik nagu seeneniidistik metsas. 

Kui Heino Kasesalu viib meid oma tööruume vaatama, märkan pisikeses kabinetis esmalt paberitesse uppunud kirjutuslauda. Kõige peal lebab paber, kust jõuan lugeda esimese lause:“1995. aastal vastu võetud säästva arengu seadust ei täideta.” Paberi kõrval lebab luup. Siis näen raamatuid. 1937. aasta metsanduse aastaraamat. Teosed nagu Pomoloogia või Suomen puu- ja pensaskasvio. Siis teaduskirjandus, mis on välja antud alles sel või möödunud aastal. Esikus karu, hundi ja ilvese nahkade vahel olevas raamaturiiulis märkan ka Mowglit ning Hirvekütti. Ühel peatselt saja-aastaseks saaval vanal metsaülemal on kamina ees pappkastid pealkirjadega “Põlevkivi” ja “Mets”, hiljem viib ta meid aga vaatama oma väikest metsatukka. Selle ääres on väike tamm, millele ta on mingil moel suutnud külge siduda toestava kolmemeetrise puulati – see peaks ära hoidma tamme murdumise. Siis näitab ta paari noort kaske ja ütleb uhkelt: “Siia tuleb kaasik.” Ta mäletab veel, et 1944. aasta sügis oli kuldne ning lumi tuli maha juba mardipäeval – nüüd vaatab ta tulevikku, mida tema enam kunagi ei näe. Kuid see ei tähenda, et ta sellest ei hooliks.

Metsades jalutades hakkab mul sageli külm, kuid nende pead on paljad, nad on harjunud. Üks vana metsamees ütleb, et talle meeldivad Inglise filmid, sest neis on kindlus, rahu ja järjepidevus. Lakkamatusse majanduskasvu ta ei usu. Mitte keegi neist ei usu, sest nad teavad, et erinevalt inimeste ahnusest on loodusel piirid. Küll aga usuvad nad metsa. 

Metsa, mis on elav ja hingav, kasvav ja kohisev, surev ja sirguv organism, ning nemad selle kõige osa – üks metsaülem palub isegi mulla kohta öelda kes. Metsa tuleb nende arvates tajuda, nuusutada, maitsta, kombata; sa pead mõistma, miks ühel pool põndakut on mets ühesugune ja teisel pool teistsugune, sest see kõik aitab sul paremini vaadata selle 100-aastase horisondi taha, kuhu meist teiega keegi ei näe, aga kuhu meie metsad ükskord jõuavad ja kus on see ainus, mille me oma järeltulijatele jätame: tulevik.

Vanad metsamehed lahkuvad peatselt ajaloo areenilt. Metsaülemad, kelle ümber mitte väga ammu keerles suur osa maaelust, on lõplikult kadumas. Vahel laenavad Leo Filippovi lapsed tema mundrit ning käivad sellega veel mõnel stiilipeol. Ent nagu puud metsas, ei lange ka vanad metsamehed hääletult. “Ma rääkisin kõik ära, sest ma pole kellegi lõa otsas,” ütleb Heino Kasesalu. “Meie elu on elatud ja kaotada pole midagi. Aga ehk õnnestub midagi kõverat sirgeks teha.”

„Artikli kirjutamise käigus võtsin vastu järgmised soodustused: üks vana metsaülem tegi välja rukkikattega šnitsli, metsandusettevõtetega seotud inimene maksis minu koolajoogi eest ning Mati Polli pakkus metsateel isetehtud võileiba ning kohvi, millest küll pool kallasin enda mantli peale.“
Eero Epner

Sildid

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.