Sel nädalal levis Kanada uudistes vahva fototõestus Kanada rahvuslooma kopra ja üksiku koioti ootamatust kohtumisest Calgary linnas. Koiott pidi lõpuks siiski tunnistama, et kopraga ei maksa jantida.
Tõepoolest, kobras ei ole keski nõrguke sell. Ameerika teadlane Tom Gable, kes on Voyageurs´i rahvuspargi Hundiprojekti raames põhjalikult uurinud, kuidas hundid kopraid püüavad, on selgitanud, et vastupidiselt varasemalt arvatule, pole kobras võsavillemile sugugi lihtne saak.
Aprillist oktoobrini ehk jäävabal perioodil, mil koprad on kõige kaitsetumad, moodustavad nad kuni 42% hundikarja toidust. Kopraid jahivad hundid üksi - kas varitsedes (oodates vaikselt ühe koha peal kuni 8h) või oportunistlikult (haarates võimalusest kinni, kui nad juhuslikult mõnd kobrast kohtavad).
Juba varitsemise planeerimine on keeruline. See eeldab hundilt oskust ette aimata, kus kobras võiks maale tulla ning millist rada mööda liikuda. Seejuures tuleb kriimsilmal arvestada tuulesuunaga. Nimelt on kobraste peamiseks vahendiks kiskjate tuvastamisel just terav lõhnameel. Kuulmine on kobrastel kehv ning nägemine veelgi kehvem. Aastatel 2015-2019 uurisid Voyageurs Hundiprojekti teadlased 739 juhtumit, mil hundid proovisid kopraid jahtida. Selgus, et 89% juhtudest ootasid hundid kobrast allatuult!
Kuid isegi kui hundil on õnnestunud kobras tabada, pakub tema murdmine parajalt väljakutseid. Koprad võitlevad vastu! Neil on väga teravad esihambad ning nad pole sugugi nii väikesed, kui võiks arvata. Täiskasvanud kobras võib kaaluda 30 kg! Lisaks mängib kopra kasuks tema ümar keha - tal puudub kael, millest hundil oleks hea kinni haarata. Seega õnnestub kobrastel sageli põgeneda.
VAATA TOREDAID PILTE JA VIDEOSID KOIOTI JA KOPRA KOHTUMISEST SIIT.
Laura Kiiroja
