Suitsupääsuke Hirundo rustica
Suitsupääsukesed on seotud inimasustusega, aga mitte linnadega. Kuigi rahvuslinnu arvukus on vähenenud peaks pesitsejaid olema meil veel üle saja tuhande paari. Meelsasti rajatakse pesad taluhoonetesse, lautadesse (aga neid on meil päris väheseks jäänud) või sinna kuhu vaba ligipääs ehk tühjadesse hoonetesse.
Suitsupääsuke
Suitsupääsukeste seljasulestik läigib sinimustalt, alapool kreemikas. Kurgualune punapruun ja puguala katab tume vööt. Suitsupääsukesi aitab määrata pikk ja harkis saba, mille välimised suled on täiskasvanud isaslinnul pikemad, kui emaslinnul, mis ongi ainsaks ebatäpseks eristamise tunnuseks.
Uued asukad rajavad üldjuhul omale uue pesa: kas seinale või aampalgi külge savimullast, pääsukesesüljega ja nokatäite viisi kohale toimetatud pätsidest, mis rohukõrtega seotud poolkausi kujuliseks pesaks. Uue pesa ehitus võtab umbes nädala. Pesa saab seestpoolt vooderdatud pehmema rohu ja sulgedega.
Pesapaigatruud suitsupääsukesed, kes saabuvad oma vanale pesale peavad ainult veidi „remontima“ ja täitma uue pesavoodriga, aga neil käib vana pesa kohendamine nobedamalt.
Täiskurnas on sagedamini neli kuni kuus valkjat muna, mis kirjatud punakaspruunide tähnide ja laikudega. Ilusate suveilmadega nagu hetkel, kestab suitsupääsukestel haudumine kuni kaks nädalat, aga võib vihmaste ja vilude ilmadega venida pikemaks.
Koorunud pääsupojad kasvavad putuktoiduga lennuvõimelisteks kolme nädalaga, kuid vanalinnud toimetavad ja toidavad poegi veel umbes nädala peale poegade pesast väljalendu, et saaksid omandatud „pääsukeste tarkused“.
… ja ongi aeg teistkordseks pesitsemiseks.
Suitsupääsukeste vaatlused: LINK