Hiireviu Buteo buteo
Kõige kohatavam röövlind sest varitseb närilisi maanteede veertes nii silo-, kui õlepallidel või jälgib toimuvat täiesti avalikult posti otsas istudes. Saaki jahitakse viljapõldudel, heinamaadel, metsaraiesmikel või ka -sihtidel: närilistest uru-, kari- ja leethiiri, mutte ning mügrisid, aga samuti värvulisi.
Praegusel ajal on hiireviude pesa ümbruses kuulda nõudlikult vanalindudelt toitu manguvate viupoegade kõva kisa.
Hiireviu sulestiku värvus võib oluliselt varieeruda – albiinolisest valgest kuni täiesti musta sulestikuni. Arvukaim röövlind nii Euroopas, kus umbes miljon ja Eestis viie tuhande pesitseva paariga.
Tavaline on pruunides värvustes sulestik, mis kirjatud valgete tähnidega ja röövlinnu kurgu all võime märgata tuhmivõitu kaelust. Röövlinnu pea on pruun, nokk tüviku poolt kollane ja sõõrmetest alates must, kurgu all võime märgata tuhmivõitu kaelust.
Hiireviu
Ümarate tiibade ja lühikese, aga lendtõusul laiali oleva sabaga ja juba lennus jäikade tiivalöökidega, kes õhuvooludes keereldes hoiab tiibu V kujuliselt.
Hiireviud teadis ja tundis vanarahvas vihmakullina: “Vihmakull õikab vihma. Kui madalal lendab ja vingub, siis tuleb vihma. Kui kõrgel õikab, siis ei piä vihma tulema. Kanu tema ei võta.”
Häälekad linnud hüüavad sageli oma nime.
Hiireviude vaatlused: LINK
